Jaanis Prii, eluvaatleja
Peaminister Jüri Ratas peab Toompeal juba pikemat aega kokakooli. Selle kooli peamine spetsialiteet on erinevate suppide keetmine. Tõelisi supikeetmise andega ministreid, kes teistelegi seda oskust õpetavad, on mitmeid. Näiteks perekond Helmed kui feminofoobia, pagulasfoobia ning süvariigi suppide spetsialistid.
Aga nüüd on Ratas sattunud ka ise päris korraliku supi sisse, sest kool on hea ja uued supiretseptid aina valmivad. Uus supp on valitsuse vastastikuse usaldamatuse ja mitte koostöö tegemise supp.
Nimelt olid ja on valitsuses jätkuvalt päris kindlad vastandite paarid. Läinud nädalal läks ajalukku paar Helmed-Reps. Mailis Reps oli üks esimesi Helmede USA presidendivalimiste mittetunnustamise ja Trumpi ülistamise hukkamõistjaid. Mart Helme kättemaksutund ei lasknud end kaua oodata. Üsna pea astus reha otsa Reps ise. Töö ja eraelu segiajamine oli küll eksitus, aga kuna mäng käis emotsioonidel, oleks see valija poolt andeks antud. Haridusminister ja ka peaminister arvasid seepärast alguses, et reha ei ole nii väga pika varrega ja väga valusasti ei löö. Kuid just valitsusest lahkunud Mart Helme pookis sellele oma pikenduse. Ta teatas, et kui Repsile Riigikogus umbusaldust avaldama hakatakse, siis tema ka umbusaldab.
Nüüd ongi siis valitsuse peamine õhkkond umbusaldamine. Üks paar lahkus, teised ootavad järjekorras. Martin Helmel on rusikas taskus Tanel Kiige vastu. Kiik ise ei hoia ka end vajadusel tagasi. Lisaks usaldamatusele iseloomustab valitsust ministrite kihk üksteise mängumaale tungida. On ju ennegi oma liivakasti pidanud kaitsma nii Reinsalu kui ka Aeg.
Lisaks on nüüd rida õpipoiss-ministreid, kes alles elavad sisse. Arvestades ministrite kiiret vahetumist, halvab seegi töövõimet. Sellises õhkkonnas valitsuses õiget meeskonnatööd ei saagi olla.
Varem pidi Ratas Helmede ülekeeva supiga lihtsalt õue jooksma, et seda veidi jahutada. Abiks olid ka asjaosaliste noomimine ja pahurate ees vabandamine. Nüüd keeb aga mitu suppi korraga. Ükshaaval jahutamine enam ei toimi.
Vähemal või rohkemal määral on sellist usaldamatust nähtud juba sõjaeelses Eestis. See on ja oli eri vaadetega koalitsioonivalitsuste paratamatus. Sisulist ühisosa on vähe ja valitsust hoiab koos vaid hirm. Hirm selliste kombinatsioonide ees, kus keegi on valitsusremondiga paratamatult välja vahetatud. Aga kui hirm on kui piits, on Ratasel ka präänik taskus.
Praegust valitsust koos hoidvaks liimiks on Euroopast terendav suur raha, mida juba praegu mõtetes, kinnise ringi aruteludel ja sahtlis hoitavatel paberitel ära jagatakse.
Kuna seda raha on uskumatult palju, pole kauka jagamisega veel tülli mindud. Samas on ka natuke vara ja präänik veel mõtteline. Euroopa Liit pole oma rahajagamist veel lõplikult otsustanud ja kinnitanud. EKRE sõsarad Ungaris ja Poolas takistavad eelarve kinnitamist. Meie valitsuse ootused on samas suured. Kuigi raha on mõeldud aastateks 2021–2027 ja seda saab tükati veelgi kauem kasutada, valmivad just praegu strateegiad, meetmed ja rakenduskavad, mis peavad selle mehele panema.
Eeldatavalt 6,8 miljardit eurot Euroopa Liidu eelarvest ja 1,5 miljardit epideemiast taaskäivitamise raha. See raha ongi piisavalt tugev liim. Vaja on maksku mis maksab nii kaua vastu pidada, kui jagamisplaanid koos. Liimimisega on aga see häda, et uus paik võib vana riide hoopis katki tõmmata. Samal ajal on valitsus supikeetmisega uuele tasandile jõudnud. Selle kulp keerleb üha kiiremini, haarates kaasa üha uusi ministreid.
Pole muud öelda, kui et ajad on keerulised, sest keeruliseks valitsus selle ise elab. Meie peame aga elama koos nendega, kah keeruliselt.
