Ants Tammar
1942, 1943: Õpilasi värvati Saksamaale sõjaväeteenistusse ja riigitööteenistusse
Harju maakoolivalitsus teatas gümnaasiumile, et haridusdirektooriumi 27. veebruari 1942 ringkirja põhjal võib anda neile õpilastele, kes soovivad minna Saksamaale tööteenistusse, lõputunnistus märtsi lõpul, kui õpilane sellekohastel katsetel on näidanud, et õppekava nõuded on täidetud.
1942. aasta sügisel anti gümnaasiumide õppenõukogudele õigus tunnistada gümnaasiumikursus lõpetatuks neil V klassi õpilastel, kes siirduvad vabatahtlikult sõjaväeteenistusse või riigiteenistusse Saksamaale. Küpsustunnistus lubati õpilastele välja anda pärast aastast sõjaväeteenistust või pärast tööteenistuse lõppu. Tekkis olukord, kus mõnedki viimase klassi noormehed lõid õppetööle lihtsalt käega ning asusid Saksa sõjaväkke. 1943. aasta märtsis registreerus neli kutsealust noormeest tööteenistusse ja kuus siirdusid Saksa sõjaväkke (Wehrmacht), esmalt kaitsemeeskondadesse.
Oktoobris 1943 meelitati noormehi Saksa sõjaväeteenistusse klassi- ja koolilõputunnistuse andmisega poolest õppeaastast, õppemaksust vabastamisega ja soodustustega ülikooli astumisega. Neid noormehi, kes kasutasid seda võimalust, oli Rapla gümnaasiumis mitu. See otsus tekitas mõnelegi noormehele edaspidises elus ebameeldivusi. Ka neile, kes soovisid kõrgkooli astuda. 1944. aasta detsembris ENSV hariduse rahvakomissariaadis koostatud kirjas öeldakse: “Kui gümnaasiumi lõputunnistus on välja antud soodustusena selle eest, et isik on astunud vabatahtlikult Saksa sõjaväkke või osutanud teeneid Saksa okupatsiooni võimudele, tuleks ta põhimõtteliselt mitte tunnistada keskharidusega isikuks.” Kõrgemate õppeasutuste vastuvõtukomisjonidele anti märku, et neid noori kõrgkooli mitte vastu võtta.
1943/44. õppeaasta: Õppetöö algas hilja ja lõpetati varakult
Õppetöö algas 18. oktoobril. Alustati metsas, sest haridusdirektoorium andis seoses õpilaste metsatöödele minekuga nõusoleku õppetöö katkestamiseks Rapla gümnaasiumi kõikides klassides 18.-23. oktoobrini.
Enne 1943/44. õppeaasta algust oli suur tung gümnaasiumi I klassi. Kirjaliku katsetöö tulemuste põhjal võeti gümnaasiumi I klassi 92 õpilast (54 neidu ja 38 noormeest). Haridusdirektooriumi eriloal avati paralleelklass.
1943. aasta 25. oktoobril oli Rapla gümnaasiumi õpilaste nimekirjas 248 õpilast, neist 151 neidu ja 97 noormeest. Gümnaasiumi algastmes (I-II) oli 178 õpilast. Kõrgemas astmes (III-V klass) oli 70 õpilast, neist 43 neidu ja 27 noormeest. Gümnaasiumi lõpuklassis oli 12 neidu ja üks noormees. Õppeaasta lõpul 241 õpilast (152 neidu ja 89 noormeest). Üks II klass oli neidude klass (38 neidu) ja teine segaklass (29 noormeest ja 15 neidu).
1944. aasta jaanuaris kirjutati ajalehes Eesti Sõna, et Harjumaa ainukeses maagümnaasiumis Raplas käib õppetöö täie hooga ning kool töötab seitsme klassikomplektiga. “Üldse on koolis praegu 240 õpilast. Eriti suur tüdrukute ülekaal on vanemates klassides, kuna suur osa meesõpilasi on siirdunud vabatahtlikuna sõjaväkke. Lõpuklassis on 11 neidu, kuid ei ühtegi noormeest. Suurim on õpilaste poolest Ia klass, kus on 46 õpilast.
Teatavasti sai gümnaasium mõni aasta tagasi uue ja moodsa koolimaja. Praegu esineb hoones mõningaid puudusi, mis hetkel mõjuvad teataval määral halvavalt õppetööle. Teisest küljest on kool eriti õnnelikus seisukorras õpilaskonna hea tervise poolest. Käesoleval aastal ei ole koolis ette tulnud massilisi haigestumisi, mille üle mujal kaevatakse.”
Õppetöö korraldamine muutus aina keerulisemaks. 1944. aastal sai õppetöö kesta vaevalt kolm kuud, kui kuulutati välja sundmobilisatsioon. Haridusdirektor teatas, et õppetöö kõigis koolides lõpeb 25. märtsil 1944. Ära jäeti ülemineku- ja lõpueksamid ning välja kirjutati klassikursuse ja kooli lõputunnistused.
1943. ja 1944. aastal gümnaasiumi lõpetanutel soovitati õppida veel aasta keskkoolis või kursustel
Õppetöös oli palju katkestusi ja õppeaastad olid normaalsest lühemad. Sõjaaegne haridus jäi varasemast tunduvalt nõrgemaks (häired koolitöös, kooliaasta lühidus, õppevahendite puudus, kooliruumid külmad jne). Viimasel Saksa okupatsiooni õppeaastal nõrgenes õpilastel õppimistahe ja õppeedukus langes.
Detsembris 1944 tegi ENSV hariduse rahvakomissariaat ülevaate keskkoolide olukorrast Saksa okupatsiooni ajal ning koostas juhendi okupatsiooniaegse gümnaasiumi lõpetajate kõrgkooli vastuvõtmise tingimuste kohta. Mõned lõiked dokumendist. “Hinnatessaksa okupatsiooniaegse keskkooli (gümnaasiumi – A.T.), eriti aga keskkooli lõpetajate taset, võiks öelda, et 1941/42. õppeaastal toimus õppetöö küll piiratud ulatuses, kuid ikkagi küllalt tagajärjerikkalt. 1944. aastal välja antud keskkooli lõputunnistuse omanikke ei saa tunnistada lõpetatud keskharidusega isikuiks ja nad peaksid selle omamiseks keskkoolis õppima veel ühe aasta.
Tegelikult on nii 1942/43. kui 1943/44. õppeaastal keskkoolis õppinud ning 1943. ja 1944. aastal keskkooli lõputunnistuse kätte saanud isikud oma hariduslise taseme poolest peaaegu võrdsed. Olgugi et 1943/44. õppeaasta kevadel kooli viimases klassis praktiliselt midagi juurde ei õpitud, ei omandanud ka 1942/43. õppeaasta õpilased õppetöö laostumise tõttu oluliselt teadmisi juurde. Ülikooliks ettevalmistuse seisukohalt on nii 1943. aastal kui ka 1944. aastal antud lõputunnistused võrdsed.
Kõrgemate õppeasutuste vastuvõtukomisjonid kaaluvad esitatud okupatsiooniaegseid lõputunnistusi sisuliselt, selgitades tingimused, mille põhjal tunnistus on välja antud.”
Need, kes said 1943. ja 1944. aastal gümnaasiumi lõputunnistuse ja soovisid saada täieõiguslikuks üliõpilaseks, pidid õppima ülikooli poolt korraldataval ettevalmistuskursusel ja eksamid sooritama. On teateid, et Tallinnas ja mujal korraldati 6-kuulisi kursusi, kus õpiti keskkooli kahe viimase klassi õppeaineid ning oli kolmenädalane eksamisessioon. Arvatavasti osalesid kursustel eelkõige need, kes soovisid minna kõrgkooli õppima.
1944: Jällegi muutus kogu koolitöö sisu, lühikese aja jooksul kolmandat korda
Punaarmee okupeeris Eesti territooriumi uuesti 1944. aasta hilissügisel. Koolielus tähendas see, et jätkati 1940/41. õppeaastal alustatud üleminekut Nõukogude Liidus kehtivale hariduskorraldusele. Tühistati kõik Saksa okupatsioonivõimude ja Eesti Omavalitsuse välja antud seadused, määrused ja korraldused. Uuesti pandi kehtima kõik Eesti NSV seadused, määrused jne. Koolide töö parandamiseks nõuti kooli, õpperaamatute ja õpetamise otsustavat puhastamist fašistlike teooriate ja kodanlik-natsionalistliku vaimu jäänustest ning koolist tuli kiiresti kõrvaldada kõik omariikluse ja Saksa okupatsiooni aegsed õpikud (ka reaalainetes). Eesti NSV elanikele teatati: “Põhimõtteliselt on muutunud kogu koolitöö sisu, mis annab võrratult laiema ühiskondlik-poliitilise silmaringi ja üldise arenemise kui kodanlik kool.”
Õpetajad olid jällegi hämmingus, segaduses ja hirmul. Üheks keskseks küsimuseks kujunes koolide töö taasalustamisel pedagoogilise kaadri küsimus. Hakati välja selgitama, kes sobib nõukogulikku kooli, kes mitte. Vastavalt kehtestatud korrale pidid õpetajad sooritama katsed poliitilistes distsipliinides. Tulid õpetajatele jälle uued juhised, käitumisreeglid ja soovitused nõukogude koolis töötamiseks. Õpetajatele mõeldud õppematerjalis “Õpetaja autoriteet” kirjutati, et nõukogude õpetajad on “hoopis uued inimesed, teistsuguse maailmavaate ja hingeeluga, teistsuguse struktuuriga isiksused. Tõeline nõukogude õpetaja on uhke sellele, et ta elab ja töötab nõukogude korra tingimustes kui ainulaadses, mis võimaldab kasvavas sugupõlves arendada õiget humanismi ja demokratismi.”
Eelpool mainitud trükises on mainitud sedagi, et nõukogude õpetaja vaatab julgelt ja veendunult tulevikku. Järgnevad kirjutised tõestavad, et õpetajad ei saanud julgelt tulevikku vaadata. Mitmed õpetajad sattusid repressioonide ohvriks ning paljud said teada, et nad on ideelis-poliitilises kasvatustöös madalal arenguastmel ja neid hakati avalikult häbistama, kiusama, karistama jne.
Õpetajatele mõeldud brošüüris avaldati Eesti NSV rahvakomissaride nõukogu ja EK(b)P keskkomitee määrus, mis suunas õppetöö uutele radadele. Määruses nõutakse, et Nõukogude Eesti koolis tuleb taastada eesti rahva ajaloo õige õpetamine, mis näitab eesti rahva sõprust vene rahvaga ning õpetaja peab noorsugu kasvatama stalinlikus rahvaste sõpruse vaimus. Juba 1944/45. õppeaastal said Rapla keskkooli õpetajad ja õpilased kogeda “stalinlikku rahvaste sõprust” ja selleteemalisi “kasvatuslikke” näidistunde. Selle tõestuseks on sissekanded kooli kroonikaraamatust: “Detsember 1944. Vene sõjaväelased varastasid kõikide kooliruumide võtmed, millede asemele tuli hankida uued. Varguse tõttu hilines koolitöö poole tunni võrra, senikaua kui uksed avati lukksepa poolt.”
“13. ja 14. aprill 1945. Koolimajas viibisid Raplast läbi minevad sõjaväelased, kes kahjustasid tugevasti kooli ruume ja inventari.” Kirkaid näiteid, kuidas uue okupatsiooni algusaastatel Raplas Nõukogude Eesti kooli “arendama” hakati, on palju. Sellest ja paljust muust saate võib-olla lugeda kogumikust “Rapla kahe koolimajaga kooli lugu”.
