Kui Kärus elav režissöör Aljona Suržikova leidis üles oma 1990-ndate keskpaigas täidetud sõbrapäeviku ja seejärel veel VHS-kassetid videodega kunagistest koolisündmustest ja lõpetamisest, tekkis tal soov teada saada, mis on saanud neist inimestest, kellega ta koos Lasnamäel üles kasvas ja koolis käis.
Ilmselt paljud mäletavad oma kooliajast sõbrapäevikuid, mida anti täitmiseks oma klassi- ja koolikaaslastele. Küsimused ankeedis puudutasid arvamust näiteks armastuse ja sõpruse kohta, eesmärke, mida elus täita taheti, ja tolle hetke lemmikuid. Sellist päevikut või „ankeeti” täitsid ka Suržikova klassikaaslased.
36-st tema klassi õpilasest lahkusid pooled Eestist. Miks lahkuti, miks jäädi, mis radu pidi on kellegi elusaatused käinud ja kuidas on muutunud inimeste arvamus ühes või teises küsimuses, sellele proovib vastuseid leida Suržikova dokumentaalfilm „Ankeet“. Filmi näidati sel aastal PÖFF-il, siinse publiku ette jõudis see aga 10. detsembril Rapla kinos. Film kajastab kuue inimese lugu, sealhulgas Suržikova enda oma.
Film algab Kärust, Suržikova koduse laua tagant, kuid esimene lugu viib vaataja eriti kaugele, Kambodžasse, kuhu läks Stas kaheksaks aastaks pärast luhtunud abielu ja eestlaste edu- ja asjadekultuse eest. Pärast filmi lõppu rääkis Suržikova, et Stas oli ainuke, kes kohe oli nõus filmis osalema. Elu Kambodžas pani mehe oma elu põletama ja Suržikova usub, et kui Stas oleks veel kauemaks sinna jäänud, poleks ta enam elus. Läks aga nii, et uue passi vajadus ja „Ankeedi“ lõpustseenide filmimine tõid ta Eestisse tagasi ja võib öelda, et Stas sai oma elu siin taas järje peale, nii et film on päästnud vähemalt ühe inimelu.
Enesearengu ja kõrgele kohale jõudmisega on tegelenud nüüd Moskvas elav Maria, kes oli sunnitud Eestist lahkuma vanemate töökaotuse pärast. Kõigist nähtud tegelastest tundus, et just talle oli Eestist lahkumine kõige keerulisem ja valulikum, olid siin ju kõik ta sõbrad. Plaan ülikooli minna oli samuti paigas.
Kuid oli ka neid, kes teadsid ette, et nad lähevad Eestist ära. Olid nad ju esimene põlvkond noori, kelle ees olid maailma uksed äkitselt valla. Suržikova sõbranna Julia teadis, et läheb Saksamaale, ja praegu ongi ta Waldorf-kooli õpetaja Berliinis.
Rootsi Stockholmi on elu viinud praegu koduperenaise elu elava Vika, kes soovis selle sammuga oma suhet päästa. Ta pidi ka tõdema, et ei ole vahet, kus riigis mujalt tulnuna elada. Selleks, et suudaksid end üles töötada, tuleb kohalik keel selgeks saada.
Eestisse jäänute lugudest on Suržikova välja toonud Roma elusaatuse, kes oli klassi kõige tugevam poiss, ta läks politseikooli ja on nüüd presidendi ihukaitsja. Selleks, et filmida Romat tööd tegemas, ei sobinud ei Läti ega Islandi presidendi külastused, vaid Rooma paavsti külaskäik oli see, mis filmilindile sai.
Enda elust tõi Suržikova välja kaheaastase perioodi, kui ta pärast üht kurba sündmust koos perega Tšehhi kolis. Kuigi lastele meeldis sealne kool väga, tundis Suržikova, et kaks aastat elada keskkonnas, kus sa ei tunne tegelikult kedagi, on siiski liiast.
Nii mõnedki vaatajad tõdesid pärast filmi, et tegelikult ei ole väga palju vahet, millises kohas elatud või koolis käidud, filmis nähtud aeg ja ajaloolised sündmused, mis lugude vahele põimitud, on paljudele tuttavad. Miljonite idabloki maade inimeste lood on sarnased ja just seepärast see film kõnetab ja suudetakse suhestuda nähtud tegelastega.
Palju materjali ja lugusid, mida Suržikova oleks tahtnud linti saada, jäid aga filmist välja. Näiteks on kolmest klassikaaslasest saanud õpetajad nende endises koolis, ühest koolikaaslasest on saanud Suržikova abikaasa ja klassiõde Nastjat teatakse „Selgeltnägijate tuleproovi“ võitjana. Suržikoval on mõte teha ülejäänud lugudest hoopis telesari, kuid kuna filmi tegemine (mis on senistest kõige pikem) kestis viis aastat ja oli väga väsitav, ei ole täpsemaid plaane veel paigas.
Suržikova sõnul on tänu sellele filmile nad moodustanud nende klassikaaslastega, keda ta kätte sai, oma Facebooki grupi, kus tihedalt suheldakse, nalja tehakse ja saadetakse üksteisele artikleid, mis filmi kohta ilmunud.
Ilmselt nii mõnigi kibeleb pärast seda filmi enda klassikaaslasi üles otsima. Suržikova sõnaski, et see oli üks ta plaane selle filmiga. „Lootsin, et pärast seda filmi tahetakse helistada oma ammustele sõpradele, klassikaaslastele või teistele, kes lähedased olnud, et küsida, kuidas läinud on. Põhimõtteliselt on see eesmärk saavutatud, nii palju, kui olen publikuga suhelnud, siis kõigil tekib mingi emotsioon ja inimesed tulevad mu juurde oma klassist rääkima,“ kõneles ta.
Filmi vaadates jääb silma teatav kontrastsus. Näiteks kui Stas on esitanud küsimuse, mida tal Eestis teha oleks, ongi ta järgmises stseenis Eestis, vanemate koduõuel. Või siis järgneb rahulikule õunakorjamisstseenile meenutus Estonia hukust. Suržikova sõnul on see taotluslik, kuna ankeete vaadates ja lehte keerates hüppab teine tegelane ja teema uute emotsioonidega peale.
Oma roll on selles filmis ka muusikal, mis on iga tegelase juures valitud selline, mis kunagi ankeeti täites tema lemmik oli. Muusika toetab ja veab vaatajaid läbi erinevate emotsioonide ja teekonna, mida film pakub.
