Raplamaal on teadaolevalt alles 22 maapoodi, mis asuvad suurematest asulatest väljas, külades ja alevikes. Seitse neist on erakätes, ülejäänud kas Coopi, Meie Toidukaupade või Märjamaa Tarbijate Ühistu all. E-kaubandus on aga aina rohkem kättesaadav ka maapiirkondades ja just viimase aasta jooksul populaarseks saanud.
Kuidas maapoed üldse hakkama saavad ja kuidas on nende jaoks möödunud viimane erakordne aasta? Kes ja kui kaugelt maapoes käivad? Võtsime ette ja sõitsime maakonna risti-rästi läbi, külastades kaheksat maapoodi, et neile küsimustele vastuseid otsida. Juttu sai räägitud palju ja seepärast leiab siinsest reportaažist pool külastatud poodidest.
Üks väiksemaid erapoode asub Rapla vallas Kodilas. Pisikeses Rummu poes tervitas meid poe omanik Hilja Rumm. Juba külastust kokku leppides suhtus ta positiivselt sellesse, et tahame maapoodidele tähelepanu tõmmata ja teada, kuidas neil läheb. “Eks ta läheb raskevõitu, kuid püüame hakkama saama. Ära ei taha poodi kaotada, muidu jääb ju tühjus siia,” vastas Hilja silmast silma kohtudes küsimusele, kuidas poel praegu läheb.
Rummu poodi on nimetatud Hilja heategevusprojektiks ja ta oli sellega ka ise päri, lisades, et ta on ju üksi jäänud ja mida ta kodus muidu teeks. Pood on tema viis anda endale tegevust. Rummu pood sai alguse Hilja abikaasast, kes oma eluajal tegi Hilja sõnul ikka nalja, et see pood on loodud selleks, et naisel ikka tööd oleks. Ja olemas on see pood olnud varsti juba 30 aastat, mis teeb sellest ühe vanima poe nende hulgas, mida külastasime.
Praegu koolitab Hilja enda kõrvale üht nooremat töötajat, kuna üksi on siiski raske kõike teha – olla müüja, koristaja, kauba vastuvõtja ja raamatupidaja ühes isikus. Seda näeb ka teiste maapoodide puhul, et nii mõneski kohas tulebki üksi või heal juhul kahekesi kõigega hakkama saada.
Küsimusele, kuidas praegusel ajal rahvast poes käib, vastas Hilja, et eelmine kevad ja suvi käis siiski rohkem, praegu vähem. Kuid kes hommikul ikka piima või suitsu tahab, seab sammud Rummu poodi. Ja poodi tulijaid on ka kaugemalt, näiteks Rabivere poolt.
Juttu ajades ei pööranud ma kaubale enda ümber väga tähelepanu, fotograaf oli see, kes äkki selja taga olevat teistmoodi riiulit märkas. Nimelt on Rummu poes tööriistade jaoks eraldi nurk tekitatud ja sellist asja teistest maapoodidest naljalt ei leia. Tööriistavalik on võrdlemisi uus asi ja Hilja sõnas, et ta pojad olid need, kes aitasid sellise nurga organiseerida. Ja populaarsust sellel on, tööriistade hinnad on odavamad kui Raplas, nii et riiulid tühjenevad päris kiiresti, samal päevalgi oli just ostmas käidud. Ostjad ise annavad ka nõu, mida nad neil riiulitel näha sooviks.
Minevad kaubad peale piima ja viina, nagu Hilja naljatledes ütles, on sai, vorst, kartul, kapsas ja õige pea ka grillimisega seotud kaup. Kartul tuleb Kodilasse Kuusikul asuvast mahetalust ja moosid, kurgid ja tomatid tulevad Oelast. Enamik muust kaubast tuleb Paides asuvast laost. Sellega on küll nii, et tellima peab teatud summa eest, väiksemate koguste puhul peab muidu ise kaubal järel käima.
Peale selle, et kodulähedasest maapoest saad kiirelt kätte selle, mis parasjagu otsa saanud, on see ka koht, kus liigub infot ja käiakse oma muresid kurtmas. Kuigi võiks arvata, et just vanemad inimesed on need, kes müüjaga jutustama jäävad ja oma muredest räägivad, on Hilja sõnul üha enam ka noored hakanud rääkima oma elust. Naerdes lisas ta, et ehk on asi selles, et maski tõttu ei nähta, kui vana ta on ja ollakse seepärast altimad suhtlema.
Praegusel ajal ongi üheks murekohaks maskide kandmine, kõik ei taha seda teha ja ka politsei on nende kandmist kontrollimas käinud. Kuid vajadusel annab Hilja ostjale maski, nii et vajalik kaup ostmata siiski ei jää.
Coopi poeketti kuuluvas Keava poes, mis on väikseim Rapla Tarbijate Ühistu pood (kuigi suurem kui nii mõnigi ringkäigul nähtud maapood), on juhataja Kairi Põld. Peale tema on poes ka üks müüja. Küsimuse peale, mis saab siis, kui mõlemad juhtuvad korraga haigeks jääma, sõnas Kairi, et seda lihtsalt ei tohi juhtuda. Eks omalt poolt teevad nad ka kõik selleks, et seda ei juhtuks.
Poodi külastades oli seal parasjagu ka ostja (Kairi sõnul lausa nende kuldklient), kes sõnas, et „peab ju siin käima, muidu äkki pannakse pood kinni“. Kairi tunnistas samuti, et eks praegu ongi rahulik aeg, palju rahvast ei käi, kuna kuu lõpp on ja see aeg on alati rahulik. „Tänavune on hoopis teistmoodi võrreldes eelmise aastaga, päris vaikseks on jäänud. Eelmine aasta käisid võõrad, kes ei tahtnud suurematesse poodidesse minna, meil siin. Inimesed rändasid siis rohkem, nüüd käivad rohkem kohalikud,“ rääkis Kairi.
Just eelmine suvi rändasid inimesed rohkem ja Kairi loodab, et kui nüüd soojemaks läheb, paneb see inimesed taas rohkem liikuma ja nendegi poest läbi astuma. On ju sealsamas ilusate vaadetega Keava mäed ja sealne ümbrus on täis ajaloolisi kohti, mida külastada. Ka poe enda ajalugu on küllaltki pikk. Alevik hakkas raudtee ümber tekkima eelmise sajandi alguses ja kaua ei läinud pärast esimeste majade ehitust, kui sinna tekkis ka pood. Kairi teab oma vanaisa juttudest, et sealt käidi hobuvankrirauda toomas. Täpset aastat, mis ajast pood Keavas olemas on olnud, Kairi ei teadnud, kuid tark internet teab öelda, et sealne pood oli üks neljast esimesest ühistu poest, olles asutatud aastal 1929.
Nii mõnegi teise maapoe pidajaga rääkides koorus välja, et viimase aasta jooksul on koroona tõttu rohkem inimesi maale tulnud, kas hankinud endale suvekodu või päriselt elama kolinud. Keavas suvekodusid Kairi sõnul väga pole, pigem ostavad noored pered endale tühjaks jäänud koha. Poes käivad küll kõige rohkem keskealised, noored käivad suuuremaid oste Raplas tegemas ja kohalikku poodi tulevad pigem millegi kiiresti vajamineva ja väikese järele. Mõningal määral kasutatakse ka e-kaubanduse teenuseid, kuid veel mitte märgatavalt palju, nii et poel on oma kindel roll kogukonnas siiski täita.
Ketipoena on neil kaupade valik võrdlemisi ettemääratud, kuid Kairi sõnul neile sellest täiesti piisab. Ajaga on ka välja kujunenud, mida ja kui palju ostetakse.
Kairil endal saab sel suvel poes töötamise algusest 30 aastat täis, nii et ta on peale selle, millist kaupa keegi eelistab, kursis ka kohalike inimeste elu ja muredega. Muresid käivad kurtmas pigem ikka vanemad inimesed (kuid mine tea, ehk hakkavad ka nooremad käima) ja müüja ülesandeks on nad lihtsalt ära kuulata. Nii et natukene peab kõige muu kõrvalt olema müüja ka psühholoog. „Eks elu koolitab meid selles vallas juba ise. Kes vingub, see vingub terve elu. Peamine on ikka see, et inimese ära kuulad,“ sõnas Kairi.
Erakätes olev Lokuta pood jääb Mukri rabas käijatele kenasti tee peale. Neljapäeval, kui oma ringkäigul sinna jõudsime, oli parasjagu poe juures ka kalaauto. Neil päevil on poemüüja Ingrid Landi sõnul ka nende juures käijaid rohkem. Rohkem käidi ka siis, kui kõrvalasuv Lokuta puhkekeskus töötas. Nüüd on see küll koroona tõttu pikemat aega suletud olnud.
Jutuajamise vahepeal tulid kaks prouat poodi ostma ja Ingrid aitas neil leida seda, mida vaja. Oodates uuesti jutulesaamist, anti meile võimalus proovida koduseid lihapirukaid, mida poe ja puhkekeskuse omaniku Andres Aasavälja õde valmistab. Enamikul maapoodidel on see miski, see „präänik“, millega teistest erineda ja võib öelda, et üks Lokuta poe „präänikuid“ on just need lihapirukad, mille maitse toob meelde lapsepõlve.
Lisaks pirukatele leiab Lokuta poest ka Venemaa komme, mida suurtest poodidest ei leia. „Mõni võõras ütleb ka vahel, et meil on siin nii huvitavaid asju. Me ise ei saa sellest küll aru,“ sõnas Ingrid. Näiteks lihatoodete hulgas on Wikmani kaubamärk selline, mida ma ei ole varem mujal näinudki.
Arvestades, et ümberkaudu elavad pigem vanemad inimesed, kes hoolega peavad jälgima, kuhu raha läheb, üritatakse poes pakkuda neile odavamat kaupa. Kuid eks nurisejaid ikka on, et hinnad on kohati kallimad kui suurtes poodides. Põhjus peitub aga selles, et maapood ei saa osta nii suuri koguseid kui suured kauplused ja see teeb ka hinna natukene kallimaks. Esmatarbekaup on Lokutal kõik olemas, nii et ei pea selle jaoks sõitma Järvakanti või Vändrasse, kus asuvad järgmised lähemad poed.
Selle kohta, milline on olnud külastatavus viimasel aastal koroonaga seoses, vastas Ingrid, et ei saa öelda, et inimesed seepärast ei käi. „Käivad ikka, eriti nüüd. Nad kardavad minna kaugemale. Täna ka üks, kes kala ostis, ütles, et ta ei lähe koroona pärast Järvakanti, sai oma piima, leiva, saia ja koerale kondi siit kätte.“
Vahepeal liitus meie vestlusega poe omanik Andres Aasaväli, kes rääkis, et vajadusel on nad valmis ka kauba inimestele koju viima. Väga palju ei ole küll seda võimalust kasutatud, kuid võimalus on olemas. Need, kes seda on kasutanud, on peamiselt vanemad inimesed, kellel on liikumisega raskusi. „Kui rongid ära kadusid ja tulid uued bussiliinid, kadus üks oluline liin ära. Muidu tuli Eidaperest pool kaks buss ja läks kell kaks tagasi. Poole tunniga sai poes käidud, kellel autovõimalust polnud. Eidaperega ühendus võiks küll olla parem, kui me nii lähestikku oleme,“ tõi Andres välja ühe olulise murekoha.
„Kas kõik sellest just aru saavad, aga pood külas on ikka suur asi. Ega see lihtne ole sellist poodi pidada, kuid eks me üritame ikka lippu kõrgel hoida,“ sõnas Andres. Seni on siiski majanduslikult välja tuldud, ei ole pidanud ise peale maksma. Suuresti on see Andrese arvates ikka tänu tublile müüjale. Ingrid on eluaeg müümisega tegelenud, olles Lokuta poes töötanud 14 aastat. Ehk sama kaua, kui pood on olnud Andrese juhtida.
Nii Andres kui ka Ingrid julgustasid möödasõitjaid nende juures peatuse tegema. Isegi siis, kui ametlikult peaks pood kinni olema, tasub vaadata, ehk on uks siiski lahti ja emb-kumb neist kohal.
„Meie pärast võiks siin rohkem rahvast käia, kuid lihtsalt ei ole inimesi,“ kurtis Ingrid. Mõlemad loodavad, et kevad paneb inimesed taas rohkem liikuma, näiteks Mukri rabas käima ja piknikukraami neilt ostma.
Ajal, kui puhkekeskus, mis tegeleb ka toitlustamisega, lahti on, on poest ka neile kasu. Kui ootamatult ikka midagi otsa saab, on lahendus kohe olemas. Lõpetuseks rääkis Andres ka naljaka loo, kuidas kord olnud puhkekeskuses koolitus, mille järel mehed sauna läinud. Ta pakkunud, et kui nad veel õhtul midagi osta soovivad, saab ta poe lahti teha. Ja mehed siis käisidki saunalinade väel poes, tehes pilti ja naerdes, et nii paljalt pole nad veel poes käinud.
Erakätes on ka Kuimetsas kortermajas asuv pisikene külapood, kus leti tagant tervitas meid Saima Lubi, kes oma abikaasaga koos seda poodi peab. Kuimetsas on see pood olnud 13 aastat ja kümme sellest on Saima olnud sellega seotud.
Praeguse aja kohta rääkis Saima, et e-kaubandus on teinud siiski oma töö ja võimalus kaup koduukse ette saada on klientide arvu vähendanud. Eelmine kevad oli nende jaoks küll väga hea aeg. Eriolukorra algus pani inimesed rohkem poes käima, kuna kõik olid teadmatuses, kaua ja mismoodi elu käima hakkab. Kuivainete riiul osteti siis igatahes tühjaks.
„Ostmine on ikka läinud e-kaubanduse peale, aga ma ei kurda. Vanemad inimesed ei tea ju e-kaubandusest mitte midagi ja ümberkaudsetest küladest tullakse ka. Ei ole midagi, tublid on meie inimesed, ei saa kurta,“ rääkis Saima.
Suurim käive tuleb poele ikka toidukaupade müügist. Saima on ka tähele pannud, et lemmikloomadele ostetakse viimasel ajal palju süüa ja pole vahet, mis selle hind on, oma lemmikute eest hoolitsetakse igal juhul. Talvisel ajal hoolitsetakse ka palju selle eest, et lindude söögilaud oleks rikkalik.
Erakätes oleval poel on natukene rohkem võimalik mängida kaubaga, mida pakkuda. Kui ikka inimestel on mingi teatud soov ja leitakse firma, kellel vastav kaup olemas, saab asi tellitud. „Õnneks on selliseid firmasid, kes ei sunni väga suuri koguseid võtma, tulevad kohale ka väiksemate kogustega,“ sõnas Saima.
Meie jutuajamise vahepeal käis poest läbi paar koduõppel last ja Saima rääkis, et vanemad käivad tööl. Nad teevad söögi valmis, kuid on näha, et lapsed käivad ikka midagi head juurde hankimas.
Kuigi Kuimetsa pood on pisike, oskavad inimesed Saima sõnul praegusel ajal arvestada distantsihoidmisega ja suhtuvad olukorda mõistlikult.
Väikestes maapoodides on oma võlu, olgu need siis erakätes või mõne keti all. Kui suures poes võid viis tiiru teha ja ikka õiget asja mitte leida, siis külapoes aitab müüja ise vajadusel õige asja leida ja leiab ka aja rääkimiseks. Nagu üks poeomanikest sõnas, on maapoe pidamine ka sotsiaalne töö.
Arvestades praegust aega, tundub eriti õige toetada oma kodukandi väikepoode, mis on just see maasool, sidudes kogukonda ja andes signaali, et elu maal siiski kestab.
