Jahiulukifarmid – jah või ei?

Ulukifarmid takistavad loomade vaba liikumist ja ohustavad genofondi. Või hoopis edendavad maapiirkonnas ettevõtlust, pakuvad ainulaadset loomavaatlust ega häiri loodust.

Keskkonnaministeerium algatas looduskaitseseaduse muudatuse, mis lõpetab jahiulukifarmide tegevuse. Raplamaa Sõnumite eelmises numbris rääkisid ministeeriumi nõunikud ja spetsialistid, miks nad peavad seda muudatust vajalikuks.
„Need hiiglasuured aiad takistavad nii inimeste kui ka ülejäänud loomade vaba liikumist. Teiseks panevad need loomad sealt üsna sageli putku. Välismaalt sissetoodud loomad segunevad siis meie oma hirvega – see on oht genofondi saastumisele,” nimetas looduskaitseosakonna peaspetsialist Merike Linnamägi kahte põhjust.

Zooloog peab ulukifarme põhjendamatuks
Ministeeriumiga sama meelt on ka Tallinna loomaaia värske direktor, zooloog Tiit Maran. Ta tunnistab, et ei suuda leida ühtegi põhjust, miks neid suuri ulukiaedu Eestisse rajada. Vältida tuleks neid tema hinnangul nii kultuurilisel kui ka bioloogilisel põhjusel.
„Meil on säilinud suured loodusmaastikud ja looduses on väga palju ulukeid. Ulukijahti saab pidada looduses vana kultuuri järgi, meile ei ole tarvis võõrast kultuuriilmingut,” ütleb Maran.
Samas lõikavad Toosikannu taolised massiivsed ja suure ulatusega aedikud Marani sõnul meie loodusmaastikest tükke välja. „Loomadel on oma liikumiskoridorid ja aedikud muutuvad neile takistuseks. Lisaks, kuigi aedik tehakse ainult teatud sõralistele, jäävad sinna sisse ka teised liigid, see saab ka neile barjääriks,” räägib Maran. Siiski ütleb ta, et saab aru neist inimestest, kes neid aedu teha tahavad. „Nad on kuskil näinud, et neid tehakse ja leiavad, et meie võiksime ka,” arutleb Maran.

Vivika Veski / foto: Siim Solman
Loe pikemalt 28. oktoobri Raplamaa Sõnumitest