Palju on räägitud, et meie noored õppurid, kes on koroonapandeemia valguses pidanud kohanema distantsilt õppimisega, on tulevikus kehvemas olukorras võrreldes nendega, kes on saanud tavapäraselt koolis käia ja sotsialiseeruda. Tuleb nõustuda, et just need esimesed kuud, kui tuli tegeleda uues olukorras toime tulemisega rohkem kui teadmistega edasi liikumisega, võisid mõjutada tavapärast õppetegevuse rütmi.
Kui aga on öeldud, et meie distantsõppel olnud noored on edaspidi tööturul halvemal positsioonil, siis sellega väga nõustuda ei tahaks. Ei tasuks olla nii pessimistlik tuleviku osas. Kindlasti on noori, kes on raskustes, kelle õppeedukus on võrreldes varasemaga langenud, kellele on sotsiaalne kaugenemine eakaaslastest mõjunud laastavalt. Seda ei saa eitada.
Olukorraga harjudes tulevad uued oskused ja teadmised, kuidas neidki noori toetada ja kord saabub ka see päev, mil noor saab neist raskustest rääkida juba minevikuvormis. Kui noort on edukalt toetatud, saab ta neist raskustest välja tulla tugevamana kui kunagi varem. Ilmselt võimekamana kui nii mõnigi vati sees elanud inimene.
Kõiki neid väljakutseid, mis praegu õppurite ette visatakse ja millest nad järjepanu välja tulevad, kuidas nad kohanevad, õpivad uusi oskusi – võib vaadelda ka kui ainulaadset kogemust, mida igalühel ei ole. Üle elatakse täiesti uudset olukorda, mis jällegi annab juurde elukogemust.
Kodus õppimine on sundinud koolijütse tavapärasest enam iseend distsiplineerima ning iseseisvuma. Kuna pandeemia valguses on jõutud arusaamale, et töömaastik liigub üha edasi just kaugtöö suunas, on neil noortel hindamatu väärtusega kogemusepagas, mis võib veel neile kasulikuks osutuda.
