Heiki Hepner, Isamaa Raplamaa piirkonna esimees
29. aprillil kiitis valitsus heaks riigi eelarvestrateegia (RES) aastateks 2022-2025. Seda, mis sellest plaanist tuleb, oli põhjust peljata. Et ta aga nii mustades toonides kirjutatakse, seda ei osanud karta.
Kõige suurem probleem RES-i juures on globaalse rahandus- ja majanduspoliitika mittetabamine. Tänane koalitsioon Reformierakonna eestvedamisel oleks ennast justkui avastanud aastast 2009. Olukord on selle ajaga võrreldes tundmatuseni muutunud ja minna täna ülejäänud Euroopaga vastuvoolu on pehmelt öeldes rumal. Lisaks eelpool toodule on asutud kärpima kohtadest, mis pigem vajaksid täiendavat toetust. Kõige tugevamalt on nuga kärbete tegemiseks löödud regionaalpoliitikasse, meie omavalitsustesse ja kaitsevõimesse. Jätame viimase valdkonna vaatluse alt siin artiklis välja ja vaatame, mida tähendab RES regionaalpoliitikale ja omavalitsustele.
Esimene märksõna omavalitsuste tulubaas. Selle suhtearv SKP-sse on taas langusse keeratud ja loobutud on ka kavandatud tulumaksu osa kasvust omavalitsustele, mis pidi pärast haldusreformi omavalitsuste võimekust tõstma. Omavalitsustele tähendab see kümnete miljonite eurode saamata jäämist.
Eriti valusalt lööb kärbe laste huviharidust, vähendades eraldatavat toetust ümmarguselt poole võrra. Haridusminister Liina Kersna kommentaar “omavalitsused saavad ka ise huvihariduse toetamisega hakkama” näitab võhiklikkust, kuidas omavalitsuste tulubaas kujuneb, mida selline otsus tegelikult omavalitsuste eelarvele ja regionaalpoliitikale tähendab, aga ka seda, et löögi alla pannakse lapsed. Kõige valusamalt saavad pihta paljulapselised ja majanduslikult vähem kindlustatud pered, aga puutumata ei jää teisedki. Ilmselgelt ei saa omavalitsused samas mahus enam huviharidust rahastada.
Raplamaal tähendab see, et meie neljal vallal jääb aastas kokku saamata ligi 400 000 eurot. Kõige valusamini saavad pihta Rapla ja Kehtna vald. Nelja aasta peale kokku tekib Raplamaa valdadele miinust ligi 1,6 mln eurot. Ütelge, kallid koalitsioonipoliitikud, millelt me peaksime kokku hoidma? Vähendama teedesse minevat raha, alandama lasteaia töötajate palku, jätma koolid kütmata? Jürgen Ligi ütlus, et ei ole ilus viriseda, kui riik kompenseerib omavalitsustele suuri kulutusi, paneb teemale reformierakondlikult arrogantse punkti. Ainult „aamen“ on lõpust veel puudu.
Teede investeeringutest on kavas nelja aasta jooksul välja viia 110 miljonit eurot, samal ajal kui teedesse oleks hädasti täiendavaid lisavahendeid juurde vaja. Teed on regionaalpoliitika üheks nurgakiviks. On lihtsalt imestamist väärt, kuidas sellest aru ei saada. Just teed võiksid olla üheks objektiks, mis laenurahaga lõpuks korda tehakse. Samas aitaks see meede elavdada majandust ning muudaks meie maapiirkonnad atraktiivseteks elukohtadeks.
Loodetavasti ei päädi päästjatele palgatõusuks raha otsimine komandode vähendamisega. Päästjate ametiühingu sõnul pole jooksvatest kuludest selle summa kokku korjamine ilma päästevõimekust vähendamata võimalik. Taas ei ole mõtet korrata, mida selline asi tähendab regionaalarengule. Ainult täielik võhik võib selliseid otsuseid teha.
Alates 2023. aastast on valitsusel kavas kaotada kodulaenu intresside tulumaksutagastus ning see on äärmiselt kahetsusväärne. See võimalus on julgustanud perekondi oma päriskodu soetamiseks laenu võtma. Kodulaenu intressi tulumaksutagastuse kaotamine mõjutaks otseselt kümneid tuhandeid perekondi. Jälle saavad kõige valusamalt pihta suurlinnadest kaugemale jäävad alad, kus laenu saamine niigi keeruline ja intress kõrgem.
Kitsaskohti RES-is on veelgi ja kogu valu ei mahu ühte artiklisse. Lõpetuseks tasub korrata, et kõige suurem probleem on globaalse rahandus- ja majanduspoliitika eiramine. Euroopa Liidu riigid kasutavad lõdvenenud eelarvereegleid ära enda konkurentsivõime tõstmiseks ja majanduse elavdamiseks. Ühel hetkel need reeglid taastuvad ja siis me avastame, et meile regionaalpoliitika arenguks pakutud võimalused on lootusetult kasutamata jäänud. Saavutanud aga oleme kreenis ja arengupeetusega riigi.
