Tänulik ema (nimi toimetusele teada)
Tahan jagada üht kogemust, mis annaks teistelegi lootust ja julgust, kui ollakse sattunud üsna tavapäratusse olukorda. Alljärgnevat silmas pidades ütleksin, et mõnes mõttes ei saaks ma justkui kunagi kasutada väljendit “Korras nagu Norras”, aga arvestades, millise positiivse suhtumise osaliseks ma sain, võin tegelikult nii kindlasti öelda.
Minu poeg haigestus Norras ja ta paigutati karantiinihotelli. Sellise nimega asutus tekitas esmalt turvalise tunde, ent vastupidiselt lootustele ei võimaldatud talle seal praktiliselt elementaarsetki abi ning ta seisund järjest halvenes. Siiani jääb arusaamatuks, milles seisneb selliste karantiiniasutuste funktsioon? Poja enda pöördumised hotelli personali poole ja minu kirjavahetus nendega ei toonud olukorda muudatust ning meeleheitel olles helistasin Eesti saatkonda Oslos.
Valisin sisetunde ajel saatkonna töötaja Merike Kaesveldi numbri, kes mind ära kuulates oli ääretult osavõtlik ja asus kohe tegutsema. Palus mul saata poja ja hotelli andmed. Ma polnud veel andmeid jõudnud ära saatagi, kui ta viie minuti pärast helistas tagasi, andes teada, et edastas minu mure Merje Stancienele, kes tema sõnul on kogu elu teinud konsulaartööd ja kindlasti saan ma parimat abi. Kõige selle tulemusena oli ca poole tunni pärast minu poja juures arst ning paar tundi hiljem oli poeg toimetatud haiglasse, kus viibis üle nädala. Kuna ta sai professionaalset abi, ta tervenes ja on nüüdseks juba kodus tagasi.
Kõnealuse karantiinihotelli juhtkond vabandas mitmeid kordi, väites, et neil on väga kahju, ja küsiti, kas soovin nende peale kaebuse esitada. Aga ma ei soovinud. Ma soovisin vaid oma pojale abi. Ja seda abi sain ma ainult tänu saatkonna töötajate ülioperatiivsele reageerimisele. See annab nii tugeva kindlustunde, et välismaal hätta sattudes on võimalik saada saatkonnast tõepoolest reaalset abi.
Ma olin ja olen jätkuvalt siiralt ja südamest nii tänulik, et seda ei saagi sõnadesse panna. Sisetunne ütles, et peaksin veel midagi tegema. Tõenäoliselt sellises (omakäelises) vormis saatkonna poole ei pöörduta, aga just seda ma tegin ja saatsin saatkonna üldmeilile kirja sooviga, et minu tänusõnad jõuaksid Eesti suursaadikuni Norras Lauri Bambuseni, kel ehk oleks võimalik ka omalt poolt neid kahte IMELIST inimest tunnustada ja tänada – AITÄH, Merike Kaesveld ja Merje Stanciene!
Isegi ei oska öelda, millist vastust ma ootasin, aga kindlasti mitte järgnevat – ca tunni pärast vastas mu kirjale suursaadik Lauri Bambus isiklikult ja see oli kõike muud kui kantseliit-vastus. Ta kirjutas, et väikese esinduse jaoks on iga juhtum väga eriline. Muuhulgas oli südantsoojendav lause: “Mul on siiralt hea meel, et võtsite aega ja andsite teada, kuidas meie mehel tervenemine on läinud.” Ja oli veelgi isiklikku pöördumist, mis andis selget kinnitust, et nii kõrgel ametipostil olev isik oli minu probleemiga üksüheselt kursis. Ja see on tegelikult hämmastav, kõige paremas mõttes!
Ta andis teada, et edastas saatkonna poolt tänusõnad nendele toredatele inimestele ning jagas omakorda seda tänu ka välisministeeriumi konsulaarosakonnaga. Tema sõnad olid ka need: “Meile on oluline, et meie kodanikud usuksid ja usaldaksid Eesti välisesindusi ning positiivne tagasiside on just see, mis aitab meil igapäevast tööd südamega teha.” Rääkimata sellest, et kirja lõpus soovis ta mulle ja kõigile mu lähedastele rahulikku ja meelepärast kevadet, tervist ja jõudu, et saaksime peagi kõik eelseisvast suvest rõõmu tunda.
Soovin seda minagi, olge kõik südamest hoitud.