Keava lähistel Põrsaku külas on ühe talu õuel eriline ait, mis peidab endas tasse. Kohe väga palju tasse. Ja mitte tavalisi suuri kohvi- või teetasse, vaid pisikesi portselanist, sekka mõni keraamiline. See suurejooneline kogu kuulub Anne Ojasalule, kelle hobi on tasside kogumine olnud peaaegu 20 aastat.
Enne aita astumist tõmbab pilku silt “Anne tassituba”, mille viimaseks emadepäevaks kinkis minia Teele. Lisaks kinkisid lapsed 14 portselantassi, mis on ühesuguse disainiga, kuid eri värvi. Ja initsiaalid tasside-alustaldrikute all on A.Ö, peaaegu nagu Annel endal, kuid tegelikult on need ühe Rootsi kunstniku tööd.
Anne tassid ei ole vaid vaatamiseks, vahel saab neid ikka kasutada ka. Nii ootaski meid rabarberikook ja kaunites tassides serveeritud kohv. Anne rääkis, et see, millisest tassist sa teed või kohvi jood, mõjutab ka hoiakut ja juttude laadi. Kui juua tavalistest suurtest tassidest, on jutud vabamad ja ka inimese kehahoiak vabam. Kui aga ikka peen portselanserviis on laual, läheb kohe automaatselt selg sirgu ja räägitavad jutudki on reserveeritumad.
2019. aastal, kui Anne tassid olid enne Keava kodukandipäevade kodukohvikuid aidariiulitel külastajatele vaatamiseks ja sügisel väike osa Kehtna raamatukogus näitusel, oli neid kokku 420. Nüüd on neid 702. Kõik tassid ei mahu aidariiulitele äragi, osa ootab toas, et riiuleid tekiks juurde. Kogu seda ilu ei hoia Anne endale ja oma lähikondsetele, vaid on lahkelt nõus oma tassitoas külalisi võõrustama. Ta lisas naerdes, et kui oma tulekust ette teatatakse, teeb ta külalistele kooki ka. Eriti oodatud on uued inimesed nüüd, kui mõnda aega on kohtumised olnud pärsitud.
Suurem osa tasse on pärit Euroopast, eriti palju on Anne neid kaasa toonud Norrast, kus elab tema tütar. Sinna on jõudnud tasse üle kogu maailma. Anne on käinud ka Norra portselanivabriku muuseumis, kus nähtu pani teda lausa ahhetama. Teine koht, mille portselan tal eredalt meeles, on Inglismaal asuv loss, kus filmiti „Jane Eyre”. Sel ajal oli Eestis veel kroon ja naeltes olevad hinnad tundusid eriti kõrged. Anne kahetsebki kõige rohkem, et sellepärast jäi lossi suveniiripoest tass ostmata. „Olen selle hobi peale küll palju kulutanud, kuid päris sõgedaks veel läinud ei ole,“ sõnas Anne, kes enne iga ostu mõtleb pikalt, kas tal ikka on üht või teist tassi vaja.
Anne lähtub uute tasside valimisel ennekõike ilust. „Eks see ilu on igaühe jaoks erinev, kelle jaoks on oluline lihtne disain, kelle jaoks kuld ja sära. Ma alguses vaatasin ka rohkem seda kulda ja sära, nüüd olen aga kuidagi need asjad ümber hinnanud, lihtne disain on parem.“ Praegu sümpatiseerivad Annele enim põllulilledega tassid ja eriti tahaks ta rukkilillega tasse saada. Mõned tal juba on ka.
Kollektsioon sai aga alguse ARS Portselani tassist-alustaldrikust, mille Anne kingiks sai. Kogu kõige vanem tass on seevastu aastast 1879, kuld sellelt on hakanud kuluma. Kõige kallim on aga Ameerikas elava venna kaudu kingiks saadud Eestis toodetud Langebrauni tass, mis veel paar aastat tagasi oli Anne jaoks vaid unistus, kuna selle hind on lausa kosmilistesse kõrgustesse tõusnud.
Ka Ameerikast tulnud tasse on Anne kogus. Ta näitas üht, mis on erakordselt raske, kuna seda kasutati rongides ja kergestipurunevaid tasse seal olla ei saanud. Vastukaaluks on kogus ka portselani kodumaa Hiina ja Jaapani toodangut, mis on õhkõrn nagu munakoor. Esindatud on ka riisiportselanist tassid, kuid seni on veel puudu väga haruldane biskviitportselanist tass.
Anne tassidel ei ole oma lugu, kuigi ühe puhul on teada, et see kuulus vanaprouale, kelle lahkumise järel jõudis Odessast kingiks toodud tass pärandusena kinkijale tagasi ja sealtkaudu Anne kogusse. Pigem on Annel lugusid, kuidas tassid on temani jõudnud. Näiteks üks kirsiaiaga tass on toodud Maakodu reisilt Inglismaalt, viis tassi Prantsusmaa suveniiripoest, kus oldi väga imestunud, et keegi nii mitu tassi korraga ostab, ja paar tassi Portugali antiigipoest, kus poodi pidanud prouad olid müügi üle väga õnnelikud.
Ka Eesti teise ringi poodidest võib huvitavaid tasse-taldrikuid leida, kuid ajaga hakkavad tassid ikkagi korduma ja millegi huvitava leidmiseks tuleks kaugemale minna. Vanakraamiturgudelt, kuhu tuleb ka lätlasi ja leedukaid, on suurem lootus midagi põnevat leida. Annel on nägemismälu, nii et üldjuhul ta teab tassi vaadates, kas tal on see olemas või mitte.
Kollektsionääri jaoks on oluline märk, mis näitab, kus tass on toodetud. Paljudel juhtudel on tegemist tellitud tööga või kirjutatud peale lihtsalt import ja see on takistanud Annel korraliku kataloogi koostamist. Aastatega on Anne pilk läinud aga nii palju teravamaks, et ta tunneb kohati ära, kus vabrikus on toorik valmistatud ja kus muster peale maalitud.
