Hädaolukorra seaduse käsiraamat ütleb: „Iga riik peab olema valmis olukordadeks, kus mingi sündmus areneb oma ohtudelt ja tagajärgedelt hädaolukorraks.“ Kuid kas me ikkagi oleme täielikult valmis kriisiolukordadeks?
Kohutavad sündmused Euroopas ja maailmas panevad aina enam inimesi mõtlema, mis saab siis, kui see kõik jõuaks meieni? Kas me teame, mida teha näiteks looduskatastroofi, terrorismi või sõjalise tegevuse puhul? Või ka igapäevasemalt, nt kui lasteaedadest, koolidest kaob elekter ja vesi. Kutsusime külla Rapla maavanema Tõnis Blanki, et rääkida julgeolekust ning sellest, kui valmis on Rapla maakond kriisiolukordadeks.
Lisaks räägib riigikantselei elanikkonnakaitse rakkerühma juht Margo Klaos uuest lähenemisest elanikkonnakaitsele, milles on põhirõhk elutähtsatel teenustel.
Kas Rapla maakonnas on läbi mõeldud stsenaariumid, kui peaks tekkima kriisiolukord?
Tõnis Blank: On ikka. Tähendab, laias laastus ütleme nii, et inimeste valmisolek mingite eriolukordade või hädade puhul jaguneb erinevate tasandite vahel. Kõigepealt on inimene ise, kes peab ikkagi midagi tegema, valmis olema ja selle peale mõtlema, et mis siis juhtub, kui näiteks vool ära läheb. Et kas mul on see küünlajupikene ja tikutops kuskil käepärast või taskulambi patareid laetud ja nii edasi. Siis on kohaliku omavalitsuse tasand, maakonna tasand ja riik.
Kohalik omavalitsus peab oma munitsipaalasutustes hädaolukorraks ise valmis olema. Tal peavad enda lasteaia või kooli jaoks olema mingid lahendused, kui näiteks vool või vesi ära lähevad. Igal vallal on oma kriisikomisjon teoreetiliselt ja ma usun, et ka praktiliselt ning probleemid on nende lahendada ja korraldada.
Vanasti olid ka maakondlikud kriisikomisjonid, kes nende asjadega tegelesid, valmisolekut jälgisid ja õppusi korraldasid. 2009. aastal need kaotati. Päästeamet reorganiseeris ennast ja tehti regionaalsed struktuurid. Rapla kuulub Lääne-Eesti regionaalse kriisikomisjoni alla ja Lääne regioonis hakati 2012. aastal taastama maakondlikke komisjone. Tihti on kriiside puhul vaja ülepiirilisi tegevusi, kooskõlastusi ja koostööd ja arvati, et sellise suurema regiooni puhul saab asjad tehtud ja aetud. Tegelik elu on näidanud, et midagi ei jää tegemata ja osa asju on kohapeal võib-olla lihtsam ja operatiivsem teha ja välja selgitada.
Kriisikomisjonis on siis igaühel oma ülesanded?
Jah, vastavalt oma valdkonnale ja tegevusalale. Kriisikomisjonidel on ka ülevaade kõikide maakondade võimalikest riskidest: kõik asutused ja ettevõtted, kus võib midagi juhtuda. Näiteks Raplas on Sadolin keset linna ja Ingle linna servas. Vanasti mängisime õppustel läbi variante, et kui kuskil midagi õhku lendab või kemikaalid voolavad maha, kui palju on siis keskkond ohustatud, millised on tulekahju tekkimise võimalused, millist osa alevist tuleb evakueerima hakata ja kust transpordi võtame. See ülevaade on kriisikomisjonil olemas kõikide maakonna ettevõtete kohta ja igaühe kohta on eraldi ära hinnatud võimalik riskitekkimise tõenäosus. Loodusõnnetusi meil eriti ei juhtu, terrorismi ka mitte, aga näiteks igasugused suured transpordiavariid [on võimalikud].
Ingles oligi üks aasta öösel avarii, kui kuskilt hakkas midagi lekkima ja voolama kraavi, kust läheb vesi Rapla jõkke. Siis sõitsid päästeamet ja mina kui maakonna kriisikomisjoni esimees kohale, lisaks sai tellitud keemiagrupp Tallinnast. Tehti saepurust, mullast ja liivast vallid ette, et kraavi voolamist takistada ja nii edasi. Selliste juhtumite pealt tehakse soovitused asutustele, kuidas vähendada ja minimeerida riske keskkonnale või elanikkonnale.
Teine asi on elukondlike teenuste tagamine. Kui ikkagi pikka aega on elekter ära, on karta, et kaob ka vesi. Nagu ma ütlesin, siis kohaliku omavalitsuse tasandil peab vald sellega ise hakkama saama. On tal siis generaatorid või mitte. Õnneks tänapäeval on elektrikatkestused suhteliselt lühiajalised ja sellist väga suurt häda ei teki.
Mariliis Vest / foto: Siim Solman
Loe pikemalt 2. novembri Raplamaa Sõnumitest
