Väekaid kohti meie maal on läbi ajaloo hoitud. Võõrad on püüdnud neid hävitada, oma rahvas kaitsnud. Need kohad ei ole ka täna kadunud, mõni tuleb oma suursuguse väega rohkem esile, mõni teine jääb varju, mõne saladuslikku asukohta teavad vaid väga vähesed.
Nende kohtade avastamise kaudu on loodetud meie rahvast vägivaldselt allutada, ehitades sinna võõra usu templeid. Aga on palju ka puutumatuid, suursuguseid, tänaseni tervena püsinud väekohti, üheks selliseks on Paluküla Hiiemägi.
Hingedeaja aegu oli Palukülla kogunenud tosinajagu riigi ja kohaliku omavalitsuse ametnikke arutamaks Valtu spordimaja taotlust teha hiiemäel raiet. Selget ja arusaadavat joont ega põhjendust ei suutnud raieluba taotleva spordimaja esindajad ega neid toetavad vallaametnikud paraku hoida või leida.
Läbisegi räägiti küll ohtlikest puudest, mis on juba langenud või võivad lähitulevikus suusaradadele langeda, aga ka raie tulemusel teatud taimeliikide arengule tingimuste loomisest, põlispuudele kasvutingimuste tagamisest, hiiepuudest, kaugemal hiiemetsas mahalangenud puude äraviimisest jne. Kui paluti täpsustada, mida nad siis hiies põlispuu või hiiepuu all mõtlevad või miks just mõnda taimeliiki soovitakse soodustada, läksid vastused üsna arusaamatuteks. Kui jutt liikus muinsuskaitsele või looduskaitsele, oldi samuti kuidagi ebalevad. Kopsud tõmmati aga kohe õhku täis, kui oli vaja õigustada raiet ja seda umbes 500 tihumeetri ulatuses.
Rahustuseks lisati, et ega see raie majanduslikult kasulik ei ole, sest mahamüüdavast puidust raiekulutusi tasa ei ole võimalik teha. Ja üldsegi, ega pole mõtet suurt vaielda, sest see maa kuulub Kehtna vallale ja vald omanikuna otsustab ikka ise, mida oma maal oleva varaga teha ja kuidas hiiemäel toimetada.
Mitmel korral sekkusid arutellu Maavalla Koja esindajad, kes püüdsid kokkutulnutele selgeks teha, et tegemist on kõigele lisaks ka meie rahva iidse pühakohaga, kus mistahes raietegevus või metsa osast linnapargi tegemine on lubamatu.
Kiidusõnu tuleb ütelda looduskaitse, keskkonnakaitse ja muinsuskaitse esindajatele, kes omi selgitusi oskasid väga selgelt ja sisuliselt väljendada. Räägiti rahulikult, asjalikult, tooni tõstmata. Oli tunda, et need inimesed valdavad oma teemat süvitsi ja on seejuures ausad. Need inimesed oskasid lugupidavalt ja väärikalt suhestuda oma esivanemate pühakohaga ja hingedeajale kohaselt selles liikuda ning omi ettepanekuid ja mõtteid väljendada.
Madis Iganõmm, Maavalla Koja vanem / foto Siim Solman
Loe pikemalt 16. novembri Raplamaa Sõnumitest
