Aasta pimedaim aeg muudab jalakäijad, ratturid, emad kärudega ja kelkudel hullavad lapsed autojuhtidele nähtamatuks ka tänavavalgustuse olemasolul. Turvaliseks liiklemiseks peab iga inimese südameasjaks olema helkuri kandmine. Sügise saabudes sagenevates liiklusõnnetustes viga saanud jalakäijate puhul tuleb pahatihti välja tõsiasi, kus inimene ei olnud enda nähtavaks tegemiseks kandnud helkurit. Oht ei varitse liiklejat üksnes pimedal asulavälisel teel, vaid ka ülekäigurajal, teepervel bussi oodates ning jalgrattaga liigeldes.
Helkurita liikleja ei jäta autojuhile aega reageerida
„Lapsed teavad, et helkur on vajalik, küll aga näitab statistika, et just täiskasvanud on need, kes helkuri tähtsust unustama kipuvad või ei mõista selle olulisust. Need, kes ei ole ise autoroolis olles kogenud seda, kuidas eikuskilt ilmub teeservale must kogu, ei oska ka vahest aimata, et tegelikult ei ole tumedasse riietatud ja helkurita inimene tõesti autojuhile nähtav.
Lisaks muudavad nähtavuse halvaks peegeldav teekate ja teiste liiklejate pimestavad tuled,“ räägib Seesami varakindlustuse tootejuht Dagmar Gilden isiklikust kogemusest.
Pimedal ajal muutub inimene halvasti nähtavaks ka tänavavalgustuse olemasolul. Ülekäigurajale uljalt astuva inimese märkamine on keeruline, veel võimatum on näha inimest, kes kõnnib teepervel talvele kohaselt tumedasse riietunult. Helkurita liikuv inimene muutub lähitulede valguses autojuhile nähtavaks alles 30 meetri kauguselt, helkurikandja on aga autojuhile nähtav juba 120 meetri kauguselt, mis jätab piisavalt aega reageerimiseks ja ohutuks möödasõiduks.
Arvestades helkurita liikleva inimese halba nähtavust, ei ole autojuhil ka parima tahtmise juures võimalik näha üleni musta riietunud lapsukest, kes põõsaste vahelt teele tormab. Või hääletajaid, kes maantee ääres, lootuses end paremini nähtavaks teha, peaaegu teele astuvad. Samamoodi ei näe autojuht vankrit, mis ema ees ülekäigurajale ilmub.
Helkur peab olema ka autojuhil
Muret valmistavad ka jalgratturid, kes võitlevad ruumi pärast halva oluga teedel ega tee end nähtavaks. Kui õnnetus juhtub ratturi süül, võivad teda oodata lisaks kehavigastustele ka teise õnnetuses osalenu kahjud.
Helkuri mittekandmisel on mitmeid põhjuseid – mõni peab seda koledaks, teine jälle mitte piisavalt vajalikuks, kolmas on helkiva elupäästja kaotanud ning lükkab uue soetamist edasi.
„Helkur ei ole kole ja selle kandmine ei peaks olema häbiasi ka täiskasvanud liiklejale. Kui helkur on kaduma läinud, tuleb see kärmelt asendada ja ajal, mil helkurit meid kaitsmas pole, tuleb jalakäijal teha enda turvalisuseks kõik, mis võimalik – kõndida autode suhtes vastassuunas, teed ületades veenduda, et autojuht on liiklejat märganud ning jõuab ka peatuda. Helkur on elulise tähtsusega – sõna otseses mõttes,“ toonitab kindlustusspetsialist Dagmar Gilden.
Kindlustaja paneb ka autojuhtide südamele kanda helkurit, sest kunagi ei tea, millal on vaja autost väljuda ja mõni samm liikluses jalgsi teha: „Ohutu liikluskeskkond ja turvaline kodutee peaksid olema iga liikleja südameasjaks.
Kogu Eestis rajatakse helkuripuid ja -väravaid, politsei jagab tasuta helkureid, poest on võimalik soetada mitmeid erinevaid helendavaid elupäästjaid ning fantaasia ei sea piiranguid valmistada ise üks vahva helkur – põhjuseid helkurit mitte kanda ei ole!“
Liljan Männiste, Seesam Insurance AS-i turundusspetsialist
