Vestlusring: Miks nad seekord ei kandideeri

Inge Põlma, Tõnis Tõnisson

Viimasesse valimiste eelsesse vestlusringi kutsusime inimesed, kes on varem osalenud volikogu töös, kuid enam ei kandideeri. Meid huvitas, kes tegelikult valda juhib, kas volikogu (seadusandlik võim) või vallavalitsus (täidesaatev võim) ning kui palju sõltub üksikutest volikogu liikmetest see, millises suunas vald areneb.
Vestlusringis osalesid Tiit Tammsaar, Harri Õunapuu ja Erlend Tammenurm Rapla vallast, Margus Miller Kohila vallast, Eero Kalberg Kehtna vallat ja Teet Tomson Märjamaa vallast.

Miks te seekord ei kandideeri?

Tammsaar: Olen olnud neljas Riigikogu koosseisus ja aasta minister. Samuti kahes praeguses Rapla vallas asuvas volikogus – esimeses Kaiu volikogus olin esimees ja Rapla vallas olen olnud kahes volikogu koosseisus. Miks ma ei kandideeri enam? Sest vaadake, 7 lööb ette. Me mõtlesime, et anname noortele võimaluse. Las noored ja tegusad võtavad juhtimisohjad sujuvalt üle. Aga selle vabaduse me endale igaljuhul jätame, et kui midagi on väga halvasti, siis me seda ka ütleme.

Kalberg: Kolm põhjust. Esimene on see, et olen lõpuks jõudnud oma erialasele tööle, milleks sai viis aastat Tartu ülikoolis õpitud ja ette valmistatud. Eesti Vabariigi taaskehtestamise järel vajati mind mujal rohkem, olen olnud kaks perioodi Rapla linnapea ja siis ka kaks koosseisu koduvalla Kehtna volikogu liige. Viimane kord juba pühendusin sellele, et utsitasin oma piirkonna noori inimesi ühiskondlikult aktiivsed olema ja kandideerima. Pidasin oma missiooniks seda, et käisin noorte inimestega Kehtna valla kante läbi, tutvustasin neid piirkonna inimestele ja soovitasin valida volikokku. Läks nagu planeeritud, ma ise volikogu liikmeks ei saanud. Teine põhjus oligi siis see, et õpetajaamet lõi välja ja järelkasvuga on tegeletud.

Kolmas põhjus on ilmselt see, et olles riigi teenistuses ja omavalitsusega, n-ö täitevametiga seotud, ei pea ma eetiliselt õigeks olla ühel päeval volikogu liikmena vallavanemale tööandja ja järgmisel päeval üritada olla kuulekas koolidirektor, kas riigi või omavalitsuse käske täites. Olen teinud erakondlikul ja riiklikul tasandil ettepanekuid, et vabastada riigi teenistuses olevad inimesed sellest teatud sorti verepilastusest, et nad ei peaks kandideerima. Riigikooli direktorina ma otseselt vallast ei sõltu, aga volikogus vaadatakse sind alati sellise varjundiga, et mida sa nüüd oma koolile soovid saada.
Mina proovin rääkida ikka eelarvest ja Eidapere ja Ingliste ja Kehtna piirkonnast, aga see varjund kumab kogu aeg läbi. Pean väga õigeks, et inimesed, kes on omavalitsustega seotud, noh, öeldakse otse, et on kuidagi luti otsas, ei peaks isiklike huvide pärast seal kaasa lööma. Tahaks väga loota, et noored inimesed on avara silmavaatega ja suudavad isiklikud huvid piirkonna huvidest lahus hoida ja üldist asja ajada.

Tomson: Olen olnud kolmes Märjamaa volikogu koosseisus. Esimene ja aus vastus on, et enam ei kandideeri, sest kohaliku omavalitsuse korralduse või demokraatia kuju osas on väike pettumus. Kunagi oli Hanno Schotter Riigikogu ja Märjamaa vallavolikogu liikmena minu poliitikasse kutsuja. Minu mure peale ütles ta tookord, et küll onud ütlevad, kuidas asi on. Onud alguses ütlesid ka, niikaua kui päris täpselt ise veel aru saanud. Ega see polegi muutunud. Eelmine kord sai päris mitu noort inimest ärgitatud kandideerima. Sain neist mõne hääle vähem, aga sellest hoolimata sain volikogusse. Läksid need asjad nii, nagu nad seekord Märjamaal läksid. Mõned noored inimesed said sule sappa ja mõned loobusid, enne kui finišijoon kätte jõudis, sest pettumus oli hinges, et asju aetakse parteipoliitiliselt ja võib-olla isiklikest ambitsioonidest lähtuvalt.
Miks enam mitte? Minu lootus oli selle peale, et seekord tulevad noored inimesed, kes teavad, mis nende lastel vaja ja kes oskavad kaugemale vaadata. Kui peaks arutama 10-20 aasta perspektiivi üle, siis ongi vaja nooremaid ja võib-olla kaasaegsema haridusega inimesi. Leidsin, et kindlasti on keegi, kes soovib seda kohta. Märjamaal läks kahjuks nii, et kandidaate on oluliselt vähem kui eelmine kord. Ilmselt väga suurt huvi onude õpetuse vastu enam ei ole. Natuke ikkagi ka see, et meil ei ole mingeid reegleid, kes võib kandideerida või milline peaks olema tema elementaarne ettevalmistus või haridus. Minu arvates on see mõtlemise koht.

Õunapuu: Olen 75 ja teist kõige vanem. Eelmine koosseis kandideerisin ja sain sisse, aga teisel päeval lõi vererõhu üles ja kardioloog ütles, et vaata passi, sa pole enam 40. Sa pead endast targemaid inimesi ikka kuulama. Maikuus sai aasta, kui mul tervis on korras. Teine asi on ikka see, et poliitikute maine on niivõrd maha käinud ja ausalt öelda pole mõtet sellist kaasuvat stressi endale tekitada. See ei ole mitte ainult riigi tasandil, vaid on ka Rapla suure valla tasandil täpselt sama. Kas te kujutate ette, et Rapla valla volikogus on mitte 1-2-3, vaid rohkem neid inimesi, kes on kandideerinud kolm viimast korda ja alati eri nimekirjas? See näitab, et volikogus käiakse lihtsalt neid asju ajamas, mis ennast huvitavad, ja selleks tahetakse sinna sisse saada. Kurb on muidugi see, et mõni mees on sellisel tasemel, kellest olen palju lugu pidanud, aga nii ta kahjuks on. Hoian ennast infoga kursis ja kuigi mõnikord tahaks ütelda, aga sellest saab üle ja siis elad rahulikult edasi.

Tammenurm: Kohaliku omavalitsuse karussellil olen olnud 1993. aastast erinevatel kohtadel. Aastad hakkavad jõudma ka 70 lähedale ja kuna eelmisel aastal tõmbasin tagasi ka ettevõtlusest, siis naudin rahulikumat elu ja otsustasin, et ei kandideeri rohkem. Teine suurem põhjus oli see, et olen väga kindel erakondade pooldaja just kohalikus omavalitsuses. Ma ei ole näinud valimisliitude eelist ja pooldan, et enamik volikogu liikmeid võiks kuuluda erakondadesse. Kahjuks ei ole me suutnud Isamaa kuvandit Rapla vallas kuidagi tõsta ja meie pink on väga lühike. Meie hulgas ei olnud ühtegi karismaatilist liidrit, kes seda kuvandit veaks ja selle nimel tööd teeks ja kuna ma ise see liider olla ei tahtnud, oleme situatsioonis, et Isamaal Rapla vallas väga suurt kandepinda kahjuks ei ole. Otsustasin, et ei hakka ka kuhugi teise erakonda minema, vaid jään Isamaale truuks ja loobusin kandideerimast, aga ega ma poliitikast eemale jää.

Miller: Olen Kohila vallavolikogus olnud kokku kaheksa aastat, neist neli aastat volikogu esimees ja järgmised neli opositsioonis. Tagantjärele on hea meel, et mõlemad kogemused on olemas. Kui tulin, sain kohe volikogu esimeheks. Käisin ROL-i kohtumistel ja kuulasin, kuidas Kaius ja Juurus, igal pool olid mingid tülid, koalitsioon ja opositsioon kaklesid. Mõtlesin, et väikesed kohad, kõik peaksid olema ühe asja eest väljas, kuidas saab olla nii, et ühised põhimõtted heidetakse kõrvale ja hakatakse mingeid isiklikke ambitsioone taga ajama. Arusaamine jõudis minuni neli aastat hiljem, kui maandusin opositsiooni.
Olin suhteliselt tülikas opositsiooni liige. Näiteks koalitsiooni liikmed rääkisid, et koalitsiooni koosolekul käidi punktid läbi ja kui millestki taheti üle libiseda, siis öeldi, et ei-ei, räägime läbi, sest see Miller hakkab niikuinii küsima. Siis on meil mingid vastused olemas.
Peale selle, et asjad mõeldi mõnevõrra rohkem läbi, mingit muud tulemust ei olnud. Tegelikult tehti täpselt nii, nagu oli vallavalitsus ise või keegi kõrvalt öelnud, kuidas peab olema. Koerad võivad klähvida, karavan läheb edasi täpselt samamoodi. Mingi hetk hindasin ise kriitiliselt, kui palju olen valmis panustama, ilma et näeksin mingit reaalset tulemust. Kuni volitused kehtisid, ma tegin seda tööd.
Ma ei välista, et kunagi võiksin uuesti kandideerida. Kindlasti tahaksin teha seda sellisel juhul, kui Kohila liituks kuskile, kas Rapla või Saku poole. Siis on rohkem, mille eest seista ka. Praegu sellises väikses Kohila vallas ma tõenäoliselt lähitsüklite jooksul küll ei näe, et mul oleks valmidus ja ambitsioon uuesti sellisel kujul poliitikas kaasa lüüa.

Õunapuu: Sain aru, et Kohila probleem on umbes sama nagu Tallinna linnas. Seal on Keskerakond, teil on ka üks erakond ja see ongi, et kui üks on väga suurelt tegus, siis suretab ta piirkonna pikkamisi välja. See on kurb.

Miller: Nii ta on. Ma olin väga naiivne, kui volikogu esimeheks sain. Meil oma valimisliiduga oli koos sotside ja Keskidega tegelikult enamus olemas. Meil oli võimalik jätta Isamaa opositsiooni. See oli 2009. Siis me mõtlesime, et meil ei ole mõistlik jätta neid inimesi kõrvale. Kohila valla huvides on, et ajame ühist asja. Tagantjärele oli see sinisilmne. Neli aastat hiljem oli täpselt vastupidine olukord ja ilma mõtlemata olid kokkulepped hoopis teistsugused. Mina tahaksin, et kohapeal nähakse kaugemalt kui kitsalt enda või erakondliku, osades kohtades ka valimisliidu tasandil. See, mismoodi väikse grupi heaolu, kitsalt enda lubadusi saaks täita… Need inimesed, kes on valmis mõtlema ja kellel on potentsiaali, peaksid olema otsustamisprotsesside juures.

Õunapuu: Kas sa tunned vastutust selle eest, mis tookord tegemata jätsite?

Miller: Mis tegemata jäi, selle eest muidugi.

Harri mõtleb, miks ei jätnud te Isamaad opositsiooni?

Miller: Aa, selles küsimuses. Ma arvan, et ei teeks midagi teistmoodi. See, et keegi teine käitub täpselt vastupidi, ei määratle seda, mismoodi mina pean käituma.

Õunapuu: Riigi tasandil oli Res Publicaga täpselt sama lugu.

Kalberg: Esimene punkt. Mis puudutab volikoguliikmete pädevust, või teistpidi öeldes ettevalmistamatust. Ma ei tea, kui palju tänaste ametisse saavate inimeste hulgas on neid, kes on enne täitevvõimu ameti kandmist vastava ettevalmistuse saanud. Me alustasime, nagu Erlendki ütles, 1993. aastal. Raplamaal töötas siis Pirgu Arenduskeskus ja kõik need omavalitsusjuhid, kes tööd alustasid, läbisid seal koolituse omavalitsuse põhitõdedest ja võimude lahususest.
Teiseks, mina olen omavalitsuste juhtimist ja korraldust käinud Inglismaal õppimas. British Council selle võimaluse andis Birminghami ülikoolis. Me läbisime põhjaliku ettevalmistuse ja neid teadmisi kasutan siiamaani. Volikoguliikmete pädevus Inglismaa näitel oli see, et ühes volikogu koosseisus valiti rotatsiooni korras ümber kolmandik volikogu liikmeid. Kaks kolmandikku säilitas oma pädevuse järjepidevuse ja see üks kolmandik, kes liikmeks tuli, enne tööle ei hakanud, kui neil oli läbitud ettevalmistusprogramm.
Teine punkt. Toetan Erlendit täiesti selles, et oleks aeg lõpetada selline ebamäärane, mitte vastutust omavate valimisliitude tegevus. Eesti vabariik on nii väike ja kui mingit asja ajada, siis ainult erakondlikus liinis on võimalik pidada head sidet keskvalitsusega, ehk kohaga, kus on raha. Kui Kalle Talviste palus mind tulla Kehtna kutsehariduskeskust, tollase nimega majandustehnoloogiakooli päästma, läks selliseid sidemeid ja riiklikul tasemel asjaajamist väga vaja. Harri oli see mees rahandusministrina, kellega me saime Eesti rasketehnikakeskusele aluse pandud ja kooli ree peale lükatud. Nii neid asju tegelikult aetakse. Kurvastuseks ma ei näe meie maakonnas sellist tõsist Eesti riigi asjaajamisse suhtumist.
Siit tuleb kolmas punkt, keskus ja tagamaa. Mulle valmistas siirast pettumust see, kui Kehtna ja Rapla vald ei saanud ühinetud. Isiklikud ambitsioonid käisid üldisest asjast üle. Kehtna valla volikogu ei julgenud küsimust hääletusele panna, sest oli karta, et liitutakse. Täpselt sama seis oli Rapla valla poolt. Nemad käitusid uhkelt ja nagu ei tahtnud ja tahtsid ka. Nüüd me siin elamegi nii, et Rapla vald on hobuserauakujuliselt ümber Kehtna. Ja kus on Kehtna valla keskus? Eks see keskus jääb ikka Raplasse.
Pean väga lugu kogukondlikust identiteedist ja Rapla maakond on eriline. Tahaks väga loota, et oleme maakondlikku identiteeti suutnud niipalju kasvatada, et ühel hetkel võiksime panna ka Kohila ja Märjamaaga seljad vastamisi ja pead kokku ja moodustada sellise omavalitsuse, millel on haldussuutlikkus olemas.
Pärast seniseid liitumisi ja ühinemisi ei ole omavalitsused saanud muuga tegeleda kui ütleme kas tooliralliga või sisseelamisega. See viimane periood on nii läinud. Tahaks nüüd näha, et omavalitsused hakkaksid valla ja riigi asja sellises mõttes ajama. Miks julgen seda nii selgelt väita? Kõik süsteemid on läinud juba mööda. Pangad on oma korrektiivid teinud, mitte midagi ei ole juhtunud. Haridussüsteem teeb oma korrektiivid, mitte midagi ei ole juhtunud. Omavalitsused jäävad nagu maha, ei saa sammu tehtud.
See näide, et Käru vald liikus Järva maakonda, oli haldussuutmatuse küsimus. Järvakad näitasid välja paremat haldussuutlikkust kui raplakad ja Käru piirkond tegi selles mõttes õige valiku, sest Rapla ei suhtunud neisse… Oleks see toimunud nii, et Kehtna ja Rapla oleks liitunud, oleks Käru küljes olnud. Tugev keskus – tugev tagamaa. Me oleme sinna Eidaperre raha saatnud, aga kui Raplat ei saa, siis järgmine peatus on Tallinn.

Tammenurm: Tahtsin jätkata keskuse ja tagamaaga. Asi läks eriti teravaks, kui Rapla vald ja linn ühinesid. Kogu aeg käis jutt sellest, et valla teenused lähevad viletsamaks. Minu nägemus oli algusest peale, et peame Rapla kui keskuse saama tugevaks, siis saame kõiki ääremaid arendada.

Kalberg: Ja nii ongi!

Tammenurm: Vastasel juhul keegi ei tunne ju huvi Kodila või millegi vastu, sest Rapla on see, mis oli kogu aeg pildil. Ja suutsime selle nimel tööd teha. Rapla vald kui keskus on tänaseks päevaks jõudnud sellisele tasemele, et kõik teavad seda. Tänu sellele on tekkinud ka võimalusi äärealade arendamiseks. Ma usun, et tugev keskus on kogu kohaliku omavalitsuse arengu alus.

Kalberg: Kõik eksperdid on seda öelnud, ütleme Ristkokist alates, aga omavalitsusjuhid ei kuula seda.

Miller: Minul oli hirmus kahju, et riigi poolt oli elanike piir nii madal, millest alates jõulisemalt motiveeriti omavalitsusi liituma. Kohila oli tol ajal alla 7000 elanikuga. Ma mäletan väga hästi neid diskussioone. Rapla vald tegi ettepaneku Kohila vallale alustada läbirääkimisi. Meie oma valimisliiduga olime täitsa üksi. Küsimus oli, kas alustada läbirääkimisi, mitte kas liitutakse. Kuidas me saame teha otsuse, et me ei alusta läbirääkimisi, kus me tegelikult ei tea, millest me räägime üldse! Me teame, et kui otsustatakse liituda, siis selle tulemusel saavad kaks omavalitsust üheks. Selle plussid ja miinused on õunte pealt hindamine. Et otsust teha, peaksime kõik läbi kaaluma.
See mind kõige rohkem häiris, et väikses omavalitsuses tehakse otsused emotsiooni pealt. Peamine vastuargument minule oli see, et küsiti, kas sa tõesti tahad, et Kohila ühineb Rapla vallaga. Ütlesin, et ma ei oska vastata, saan toetada liitumist sama palju kui mitteliitumist, sest mul pole andmeid. Tegin ettepaneku, et võiksime alustada läbirääkimisi ka Sakuga, sest need on meie alternatiivid, kuhugi mujale meil liituda ei ole. Kui teeme otsuse, siis teame, mille pealt me teeme.

Tammenurm: Et kas lähetegi Harjumaale.

Miller: Jah, näiteks. Tegelikult pole praegu alternatiive üldse kaalutud. Mis siis juhtuks, kui Kohila liituks kellegagi? Mis juhtub kohalikul tasandil poliitikutega, milline otsustusõigus neil on, ma arvan, et see on väga isiklik ambitsioon, mis takistab seda.

Sellest oli juba juttu, et erakonnad võiksid justkui paremini juhtida, aga võim on tegelikult valimisliitude käes. Kohilas täna ei ole, aga seal on ka ainult üks erakond. Mis on põhjus, et Rapla maakonnas ei ole erakondasid, kes oleksid huvitatud maakonna arendamisest?

Tammsaar: Inglismaa näide on halb. Seal on haritud inimesi hirmsasti, aga mida need haritud inimesed tegid? Tegid Brexiti! Teine asi, kui rääkida identiteedist, siis oleme kõik siin niivõrd-kuivõrd Rapla patrioodid, aga ROL-i juhib inimene, kes Rapla maakonnas hoolib ainult Kohilast. Ma lugesin väga tähelepanelikult lehe läbi ja Hepner räägib ainult Kohilast! Muid ei ole üldse olemaski. Ta räägib ausalt. Teiseks juhib Rapla valda inimene, kes Rapla vallast üldse midagi ei arvanud ehk Jaanson. Ta oli kümne küünega selle vastu, et Juuru ühineks Raplaga. See on uskumatu, milline kummitempel on praegune Rapla vallavolikogu. Ja siis räägitakse kohusetundlikust juhtimisest. Mis kohusetundlikust ja asjatundlikust juhtimisest Rapla vallas saab rääkida, kui pannakse niisugune inimene volikogu juhtima!
Jah, mul on jäänud tunne, et erakonnad ongi meid hüljanud. Ühest küljest on see arusaadav, eriti praeguses situatsioonis, kui järjekordsed Riigikogu valimised lähenevad. Pole mõtet 1-2 hääle pärast siin Raplas möllata. Kui neid saab ühes Tallinna linnaosas kümnete kaupa. See on väga pragmaatiline lähenemine ja minul ei ole retsepti, kuidas seda muuta.

Kalberg: Me võime omakandimeestest Kalle Pallingu näite tuua. Meil olid sellised vahvad tegijad…

Tammsaar: Rosimannus, Veskimägi…

Kalberg:… ja mis siis juhtus? Rapla ja Harjumaa on üks valimisringkond Riigikogusse. Et saada vajalik kvantum kokku, Raplamaalt võib saada kui palju ainult…

Tammsaar: Ei saa midagi.

Kalberg: No ei saa midagi ja nii liikusid Palling, Rosimannus, tegelikult kõik Harjumaale. Nad said sealt enamuse hääli.

Õunapuu: See jutt ei pea paika. Raplast ei ole Riigikokku valitud mitte üks ega kaks. Kaks tükki on siin laua taga, pange siia juurde Kalle [Palling], Lembit Arro, Rain Rosimannus, Taavi [Veskimägi], [Andres] Ristkok. Hanno Schotter oli Märjamaalt, aga Rapla vallast on ikka 6-7 Riigikogu liiget olnud peaaegu ühel ajal.

Kalberg: Aga millal viimati oli?

Õunapuu: EKRE-st on praegu Riigikogu liige olemas ja Hepner on asendusliige.

Ei saa öelda, et ükski erakond ei tunne Rapla maakonna vastu huvi. EKRE tuleb, tunnistame, väga jõuliselt kõigis valdades välja ja kasutab selle võimaluse väga hästi ära.

Miller: Eks meil kõik on väiksed kohad ja kõik taandub isikutele. Kui oleks särav isik ükskõik millisest erakonnast, siis läheks hästi. Kohilas on mitu tublit inimest olnud IRL-is või Isamaas, kes on neid vedanud, ja neile tuleb au anda. Nad on väga hea nimekirja kokku pannud, seal on väga asjalikke inimesi. Nad on hästi ja üsna laiapõhjaliselt oma meeskonda komplekteerinud ja teistel ongi keeruline sinna kõrvale tulla.

Õunapuu: Miks säravaid liidreid enam ei ole? Kuhu meie poliitikud kadusid? Kas me sõime nad välja?

Tammsaar: Erakondadel ei ole tõsist huvi. See on kõige lihtsam ökonoomikaülesanne. Ei ole mõtet raisata vahendeid mingi pisikese koha peale.

Tomson: Säravate tähtede arv on ju kokku loetud ja miks peab selle sära tekitama oma erakonna raha eest seal, kus tal tuge pole. Kütust pole, eks ole. Palju lihtsam on panna rakett startima sealt, kus on n-ö naftapuurtorn.

Tammenurm: Ma arvan, et siis oli selline aeg, kui meil oli ambitsioonikaid ja eesmärgikindlaid inimesi, kellel oli eesmärk teha poliitikas midagi ära suuremalt kui ainult kohalikus omavalitsuses. Stardipositsiooniks oli kohalik omavalitsus.

Kas ei olnud põhjus ka see, et Harjumaa ei olnud veel selline raketiplatvorm?

Tammenurm: Võib-olla küll.

Miller: Üks oluline põhjus on see ka, et praegu on noort päris keeruline poliitikasse meelitada. Koolipingist tulles oled kohe poliitbroiler, kuvand on negatiivne. Kohilas ei ole noortesse kandideerijatesse suhtumine kuidagi positiivne. See ei ole auasi, et ta kandideerib.

Tammsaar: Poliitiku maine küsimus!

Miller: Absoluutselt.

Kalberg: Ma soovitaks praegustel Raplamaa omavalitsejatel ja kandideerijatel vaadata suuremat pilti ja vaadata perspektiiviga. Rapla on juba Lõuna-Harjumaa, ehk järjest enam saamas Tallinna tagamaaks. Kohilas on seda iga päevaga üha enam tunda

Miller: Kohila juba ongi.

Kalberg: Kuni minu koduküla Koogimäeni välja on kõik talukohad remondis. Inimesed on juba tulnud siia. Nüüd lisage Rail Baltic. Me peaksime juba praegu ette valmistama, et siit hakkab selline transpordikoridor läbi minema, mis toob Tallinna meile tunni ja Kohilasse 20 minuti või isegi veerand tunni kaugusele ja paari tunni kaugusele Riia. Kui atraktiivseks muutub siinne elukeskkond. Rasketehnika koolitusel töötame juba aastaid sellega. Meie geoloogid puurivad juba viis aastat, maamõõtjad töötavad juba 3-5 aastat, trassi peal töö käib. Ekskavaatorite ja kallutajate koolitajatel on järjekorrad ukse taga. See on tulevikuperspektiiv.
Väidan täiesti veendunult, et Raplamaa asend Eesti vabariigis on parim. Parem kui Harjumaa, sest Harjumaa on juba täis. Meil on veel ruumi. See oleks minu sõnum kandideerijatele ja eriti neile inimestele, kes need kandideerijad ametisse panevad. See on ka hea küsimus. Olen näinud, et valimised toimuvad ära ja siis on suur nõutus, sest ei olegi vallavanemat ega spetsialisti ja siis tuuakse Lõuna-Eestist ja mujalt Eestist siia inimesi ametnikeks. Paneb imestama, et oma maakonnas polegi selliseid tegevdirektoriks ja hariduse korraldajaks sobivaid inimesi ja peame neid sisse ostma üle kogu Eesti.

Mis Märjamaa mees sellest jutust arvab?

Tomson: Märjamaale ei meeldi keskuse jutt Raplas. Meil on oma [Via] Baltica ja saame ka tunni ajaga linna ja kes teab, palju seda linnas käimist tulevikus on. Viimased kaks aastat on liikluse tükk maad hõredamaks jätnud, kui ta varem oli. Inimeste töövoorimist on kindlasti vähemaks jäänud.
Olen ka öelnud, et ma kohaliku külaelu parteipoliitikasse panemist ei poolda. Võib-olla suuremate omavalitsuste moodustamise käigus on kuskil piir. Miks parteid ei ole kohapeal populaarsed? Eks nad sellepärast ei olegi, et esiteks on huvi väike, teiseks on toetus väike.
Parteipoliitika küündimatust näitab see, et riiki ei käsitleta ühetaolisena. Kuskil on mingid inimesed või piirkonnad justkui vähemtähtsad sellepärast, et inimesi on lihtsalt vähem. Mis teeb asja eriti odavaks, kui Märjamaad vaadata, on see, et kui erinevate erakondade nimekirjad on tulnud konkureerima kohalike valimisliitudega, siis millegipärast figureerib, on ta siis ultraparempoolse või ultravasakpoolse nimekirja eesotsas, üks ja sama mees. See on enese mahamüümise tippklass täiesti.
Ja kui ta siis ühe või teise nimekirja koosseisus ka sisse saab, siis on ta nõus müüma ennast ükskõik kellele ja ükskõik mis hinna eest. See teeb asja nii odavaks ja tekitab kergelt tülgastust. Inimesed ei ole rumalad ja saavad ju aru, mis selle taga tegelikult on, millised on need huvid selle konkreetse persooni puhul. Tegelikult see taandub kõik eurodesse.

Tammsaar: Just business.

Tomson: Just business jah, ärge võtke isiklikult, eks! Ilmselt seda huvi ei ole ka sellepärast, et valijaid on lihtsalt väheks jäänud ja see tendents on langev. Kuigi jah, Tallinn valgub nii kui üle kausiääre. Eks me igaüks armastame mõelda selle kuulsa karikatuuri järgi, et minu kodukoha tagant läheb see joon, kust hakkab tühermaa. Teed lähevad paremaks, transport ka ja töökohad tulevad koju ära. Igalpool on võimalik elada. Selles mõttes teeme omavalitsusse sellise pangaautomaadi, kus saab oma asjad ära ajada, ja sotsiaalhoolekandekeskuse ja saamegi hakkama. Ega tegelikult ei olegi väga palju rohkem vaja. Haridust finantseerib nagunii riik väga täpselt ja seal ei ole kõrvalekaldumise võimalusi mitte mingisuguseid. Õnneks ei ole, muidu ilmselt võiks juhtuda, et mõnes vallas jätame mõnel valimisperioodil hariduse andmata, sest meil on muud huvid.

Miller: Väiksed kõrvalekaldumised võivad olla. Kohilas on siiamaani gümnaasium. Märjamaal ka.

Õunapuu: Kas teile ei tundu, et kohaliku volikogu poliitikutel on see mina-sinu-liivakastis-ei-mängi suhtumine? Kellelegi on liiga tehtud, mõnele halvasti öeldud, mõni on maha võetud. Siis käib see, et meie koostööd teha ei saa.

Tammsaar: See on kogu aeg nii olnud.

Õunapuu: Kui kuulan Märjamaa ja Kohila juttu ja meie oma teades, siis ausalt öelda selle tõttu on meil palju asju viltu läinud. Käru läks ju sellepärast ära, et keegi ütles kellelegi halvasti ja Märjamaa poole läks Raplast ka mõni küla.

Tomson: Meie ei tunne ennast sellepärast süüdi.

Külad läksid ära Raikküla vallast ja Raikküla vald ei olnud sellest piirkonnast huvitatud.

Õunapuu: Viga on selles, et meil ei ole enam aktiivseid poliitikuid Riigikokku panna ja meil ei ole ka suure strateegia peale mõtlevaid poliitikuid kohalikku omavalitsusse. On kitsas huvi, et midagi ära teha. Ja see näide, et neli meest kolme valimiskorra jooksul kandideerivad Raplas eri nimekirjades. Üks on pikka aega olnud Rapla vallavanem.

Tomson: Kui ma nimekirju vaatan, siis minule üllatuseks on meil kas vabatahtlikult või sunniviisiliselt kogu praeguse vallavalitsuse valdkonna juhid täies koosseisus lahingus. See võttis suhteliselt keeletuks, kusjuures jah, üks nendest oli ka erakonda vahetanud. Samas ei ole ta mitte kunagi volikogu töös osalenud. See on ikkagi täiesti hämmastav.

Õunapuu: See on kõik Raplas läbi elatud.

Tomson: No ega ma väga kurvasta ja sellel perioodil otsustasin mitte osaleda, aga lihtsalt see on nii kummaline. Sellest on avalikult räägitud. Olen elukutselt audiitor ja minu arvates selline käitumine kaotab igasuguse võimaluse pärast teineteise suhtes nõudlik olla. Et kui me ühes paadis kandideerime, ühed saavad volikokku, meie loobusime, aga meie teenisime teile hääled, ärge tulge nüüd meie vastu nõudlikud olema.

Õunapuu: Meil Raplas allasutuste juhid enam ei kandideeri.

Tomson: Mitte allasutuste juhid ei ole meil, vaid just vallavalitsuse töötajad.

Kes teeb otsuseid? Kes suunab volikogu, kus töötavad mitte eriti pädevad inimesed? Sest koolitust pole nad saanud.

Õunapuu: Kõik asjad lähevad isevooluteed.

Kalberg: Annab erakond ameti, annab erakond ka oskuse ja mõistuse. Kas annab, küsin mina.

Õunapuu: Annab, annab.

Tomson: Küll onud ütlevad.

Kalberg: Ja nii käibki! Meie need onud ei ole.

Tammsaar: Mul on ka kõrgem haridus ja see on täpselt paras, et Riigikogus olla. Alla kõrgema haridusega inimesi ei olegi soliidne sinna valida. Praegu on Rapla suur vald. Tõesti, bakalaureuse haridusega inimesi võiks olla volikogus ja valda juhtida. Mina ütlen, et Eesti vabariigis jookseb ringi kümneid presidente, sadu peaministreid, rääkimata ministritest, aga kunagi ei saa sa teada, sest inimesed ei satu selle koha peale, sest ees on partei.

Kalberg: Kui valimised on läbi, valimisliidud ja erakonnad on oma kohad saanud, mängivad nad seda Riigikogu kohapeal ka. Nad on valitsuse kohad ka kokku leppinud. Mängime nii, et mind pannakse seda kremplit juhtima. Ma ei saa mitte kedagi lahti lasta ega valida. Ma ei saagi tööd tegelikult teha, sest nad on kõik mugavustsoonis, mitte midagi ei saa juhtuda. Siit vastus küsimusele, miks keegi ei taha vallajuhiks tulla ja ametnikuks hakata. See ringkaitse, selline konnatiigipõhine ja naabrivalvepõhine käendus on nii põhjalik, et ei saagi mitte midagi teha.

Tomson: Märjamaa vallal on mitu sõprusvalda, üks ka Rootsis. Kunagi seal külas käies sai volikogu istungil osaleda. Meelde jäi, et vallavanem ei olnud poliitik, ehk poliitikat tehti ümber laua. Vallavanem kuulas, pani kirja ja viis päriselt ellu. Meil on pigem vahel hoopis vastupidi. Meil on siin kokkupuutekohad vales kohas. See pidev kätest seotus ka.

Tammsaar: Lühike vastus küsimusele, kes juhivad: isehakanud Richelieu’d juhivad. Kes nad pukki panevad, vaat seda me ei tea. See on nagu must kast.

Õunapuu: See Valga häälteostmise probleem, millest on siin ka räägitud, toimub, aga midagi ei saa tõestada.

Tomson: Kahe nädala pärast saame teada, kes olid Richelieu’d. Ja nad on muide alati need, kes sellel hetkel, kui võimu antakse järgmisele volikogule üle, on võimul, sest kõik, mis on vahepeal juhtunud, on juhtunud nende käsul ja valla hüvanguks.

Tammenurm: Tahtsin märkida, et kui eelmisel valimisperioodil, kui valimisliidud võimsalt esinema hakkasid, oli üks pretensioon meie eelmisele koalitsioonile, et meil käis koos koalitsiooninõukogu, kus põhiprobleemid arutati enne läbi, kui need volikogusse läksid. Nende eesmärk oli, et igalühel on oma vaba sõna ja me ei hakka mingit tagatuba looma.
Läks pool aastat mööda ja nad nägid, et ei ole võimalik juhtida, kui sul on mitu partnerit ja sa enne volikogu istungit nendega läbi ei räägi. Olgu, nad vist ei nimeta seda koalitsiooninõukoguks, aga ikkagi võeti juhtkond kokku ja arutati päevakorrapunktid läbi. Muidu ei tea, kuidas volikogu istungil hääletatakse.

Kalberg: Kui otsused on ette valmistamata ja minnakse nagu loterii peale volikokku välja, siis keegi ei tea, mis tulemas on. Kodutöö on tegemata.

Miller: Kodutöö võib olla tehtud ja tulemused on suures osas ette teada, aga enda kogemustest võin rääkida, et koalitsiooni sees pigem teravat diskussiooni ei ole. Mul tuleb meelde, kui olin volikogus. Oli üks vallavanem ja ta natuke jagas oma mõtteid. Siis tuli üks teine mees, kes oli ta kutsunud vallavanemaks, patsutas talle õlale ja ütles: “Kulla mees, kas sa tõesti pole aru saanud, et sina ei juhi valda.”
(Naer)

Kalberg: Mis te sellest arvate? Inimesed kandideerivad volikokku, osa kandideerib sellepärast, et saada vallavanema või nõuniku koht. Kui vallavalitsus on moodustatud, siis volikogu taandub oma vastutusest ja volikogu istungid toimuvad nii, et valitsus on ette valmistanud ja nii lähebki. Me hääletame, volikogus poliitilisel tasemel arutelu ei käi. Põhjus on selles, et võimude lahususe printsiip on häiritud, sest samad inimesed on kandideerinud ja nüüd teostavad võimu. Kas ei ole nii, et volikogu ei juhi ega anna suuniseid, vaid usaldab vastutuse täielikult, rohkem kui on õigus, tegevinimestele ehk vallavalitsusele?

Miller: Täiesti nõus. Kui volikogu liikme tööd teha hästi, siis sellele kulub kuus mitukümmend tundi. See on vabatahtlik töö. Kui olin volikogu esimees, tegin statistikat, kes on kui palju küsimusi küsinud ja vahe oli peaaegu sajakordne. Olid mõned volikogu liikmed, kes mitme aasta jooksul ei olnud ühtegi küsimust esitanud, aga kohal käisid tublisti. Väljapoole ei paista selle inimese töö välja, kes iga kuu mitukümmend tundi teeb tööd, võrreldes sellega, kes ainult kohal käib.

Tammsaar: Riigikogus on samamoodi.

Õunapuu: Meil hakkab läbi lööma pessimistlik suhtumine.

Tammsaar: Võltsoptimismiga pole mitte midagi teha.

Miller (irooniliselt): Hakkame siin arutama alternatiive demokraatiale.

Tammsaar: Kui koalitsioonil on korralik tagatuba või koalitsiooninõukogu, kui eelnevalt asju arutatakse – ka pisikesi asju tuleb arutada, siis saab edukalt juhtida. Kui seda ei ole – Rapla näide praegu, kus koalitsioon on korduvalt laiali läinud, siis ei saa.

Kalberg: Kehtnas on traditsiooniline kord, et enne valimisi käivad kähmlused või ärategemised, aga kui volikogu koosseis on formeerunud, siis kuidagi hakatakse ühtselt asju ajama. Erilist opositsiooni ja koalitsiooni ei ole. Ma ei ole seal osalenud ja jään vastuse võlgu, kas ja kuidas läbiarutamine volikogu liikmete hulgas käib.

Kui palju tunneb volikogu liige vastutust selle eest, mis vallas sünnib?

Tammsaar: Südametunnistusele vastavalt.

Tomson: Keegi ei sunni ka rohkemal määral vastutama.

Tammsaar: Sama on Riigikogus. Täpselt nii, kuidas keegi arvab. Midagi teha ei ole. Ainukene kohtumõistja on üks kord nelja aasta jooksul kõrgema võimu kandja ehk rahvas.

Kalberg: Kui palju on volikogu liikmel neid kordi, kui inimene tänaval või pargiteel tuleb juurde, keerab nööpi ja küsib, kas minu asja on aetud? Kas neid kordi esineb, et inimesed oma valitu poole pöörduvad?

Õunapuu: Mulle on isegi koju helistatud.

Miller: Volikogu esimehena oli seda rohkem.

Kui palju volikogu liige saab neid asju lahendada?

Kalberg: Oma komisjoni kaudu.

Õunapuu: Läbi oma valimisliidu. Kui tal on väga tähtsad isiklikud huvid, siis võtab ta kõik asjad ette ja teeb seda, et oma isikliku huvi saab ära lahendada.

Kalberg: See läheb tavaliselt eriti jõuliselt.

Viimastel aegadel on selline praktika, et dokumendid salastatakse. Isegi täiesti tühine otsus võetakse ja sinna pannakse tempel peale.

Tomson: Et opositsioonil ei oleks millestki kinni hakata, siis pannakse kõik dokumendid lihtsalt kinni.

Miller: See on olnud päris pikalt. Andmekaitse inspektsiooni nõukojas saime iga aasta ülevaate, kuidas omavalitsustes asi käib ja see on täiesti läbiv. Enamik asjadest salastatakse ära. Üldine põhimõte on, et kõik peaks olema avalik.

Õunapuu: Ma olen kindel, et me ei pea kõike teadma.

Tomson: Avalikku võimu teostatakse lõppude lõpuks avalikult. See võib olla ka hirm andmekaitseseadusele mittevastavuse ees. Teed midagi valesti, siis on kõige lihtsam kõik kinni panna, eks siis küsivad, kui midagi teada tahavad.

Õunapuu: Ma arvan, et see on rohkem vallajuristi küsimus.

Miller: Üldine põhimõte on see, et kõik on avalik. Kui midagi piiratakse, siis selleks peab olema alus. Kui kõik on avalik, siis paratamatult mingisugused apsud tulevad sisse ja mingil hetkel on võib-olla Raplamaa Sõnumites nähtaval. See on see, mida tegelikult rohkem kardetakse, et kõik on peo peal.

Kalberg: Mul tuleb meelde Rootsi ja Saksa omavalitsuste näide. See oli Saksamaal, kus igal hommikul, kui omavalitsuse posti avati, oli rida ajakirjanikke kohal. Ma ei tea, kas kartes millegi vaiba alla sattumist, aga ajakirjanikud tahtsid kohe näha, olid protsessi juures, said kohe info ja seda ei tohtinud varjata. Minule on see salastamine üllatus.

Tammsaar: Üks asi on salastamine. Teine asi on suhtumine tavalisse vallakodanikku. Kui sul ei ole head tuttavat inimest, kes, kuidas öelda, häbitundest või viisakusest räägib sulle midagi. Viisakas inimene annab tagasisidet, aga kui tavaline külamammi küsib koorma kruusa, ei suvatsetagi talle vastata. Kuigi on kord, et kümne päeva jooksul tuleb vastata. Rapla vallas seda praktikat küll ei ole, et ettenähtud aja jooksul vastatakse.

Õunapuu: Ma ei saa öelda, et Tiidul ei ole õigus, aga mul ei ole ühtegi fakti rääkida. Ma olen kaks korda valla poole pöördunud ja probleeme pole olnud.

Tammsaar: Meie siin laua ümber ei lähe arvesse, ma räägin täiesti tavalisest inimesest, reakodanikust.

Miller: Mul on selline näide ajast, kui sain volikogu esimeheks. Mu maja on külatee lõpus ja teed ei lükatud lahti. Mingi hetk helistasin ja sain väga ebaviisaka vastuse. Et meil on igalpool lükata, hea küll, kus kohas te olete. Ütlesin küla nime. Aa, see küla, kus uus volikogu esimees on, jah? Jah, mina olengi. Ah teie oletegi või? Kuidas ma saan aidata? Mis seal täpselt probleem on?

Kalberg: Väga inetu näide. Me oleme tagasi nõukaajas.

Miller: Mul oli endal halb tunne sellepärast. Aga positiivne on see, et suures plaanis on suhteliselt ükskõik, kes valda juhib. Midagi väga nässu keerata ei ole võimalik. Eelarve piirid on ees. See, mida omavalitsus ise otsustada saab…

Õunapuu: Sul ei ole õigus. Kui strateegilisi otsuseid paika ei panda ja neid ei tehta, siis see kaos ei tule mitte selle nelja aasta sees, vaid jääb meie lastele.

Tammsaar: Konkreetne näide Rapla valla puhul on see vanadekodu. Mitu koosseisu on seda arutanud ja kus me praegu oleme?

Kalberg: Demokraatia ikkagi toimib piisaval määral, nii mustades värvides ka ei võtaks. Ma olen seda usku, et see valik ikkagi kohalikust piirkonnast tehakse ja valda saavad juhtima piisava kompetentsiga inimesed. Need inimesed, kes saavad, võiksid osata kuulata ja olla õppimisvõimelised. Et nad toetuksid… Kuidas see oli, Richelieu oli see ahjualune või kardinal, kes ette ütleb? Mina sooviksin, et need inimesed, kes omavalitsusi juhtima hakkavad, leiaksid oma nõuandjaks eksperdid, kelle arvamus on rohkem teaduspõhine.

Pakkuge midagi neile, kes osutuvad valituks. Mis nad peaksid tegema?

Tammenurm: Volikogu liige peaks oma isiklikud ambitsioonid selleks perioodiks katsuma jätta tahaplaanile ja proovida aru saada, mis on kohalikule omavalitsusele ja kogukonnale tähtis. Nii kurb kui see ei ole, väga palju paistab välja, et ühel hetkel unustatakse ära, milleks nad on valitud, ja proovitakse isikliku eesmärgi või äri või sõbra heaolu pärast just seda küsimust volikogus tähtsustada. Unustatakse ära, et tegelikult vald kui selline on palju suurem kui mingisuguse küla või talu heaolu ja vajadus.

Õunapuu: Sa oled ikka sinisilmne. Tegelikult on asi niimoodi, et sinna minnaksegi valdavas osas isiklikku asja ajama. (Tõmbub tagasi) Õnneks on neid natuke vähem, kui neid, kes lähevad tõesti kogukonna asja ajama. Asi väga hull ei ole.

Tomson: Kui meie omavalitsused siin Rapla maakonnas nii väiksed on, nagu nad on, siis volikogu liige peaks ära unustama, mitme häälega ta sinna sai ja mitte mõtlema selle peale, kellega ta on läbi rääkinud ega laskma silme eest läbi neid, kes teda on valinud, vaid pärast seda, kui ta on saanud sellesse kampa, kes järgmised neli aastat valda juhib, võiks ta mõelda, et iga vallakodanik on tema valija. Siis on võib-olla lihtsam asju ajada.

Kalberg: Sooviks seda, et need inimesed teeksid kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse selgeks või vastavad regulatsioonid, et oma piiridest täpselt aru saada, kus nad mängivad. Teine soovitus, et nad ei unustaks ära, mida nad olid oma lipukirjaks toonud kandideerimisel, olgu valimisliidus, erakondlikus nimekirjas või mida ta isiklikult lubas. Tõepoolest, kui sa lubasid, ole mees ja tee. Ja kolmandaks, et nad ei väsiks inimesi kuulamast ja nende soove edastamast. Ja et pandaks paika tegevinimesed, kes on võimelised vedama.

Tammsaar: Neljaks aastaks tuleks katsuda riigimehelikku joont hoida ja puude taga ka metsa näha. Teine asi, Riigikogus on küll suured asjad, aga valla tasandil ei ole väikseid asju. Ka väga tühiste asjadega tuleb tegeleda ja sellesse ei maksa üleolevalt suhtuda. Tihti on see tühi töö ja vaimu närimine, aga seda tuleb teha.

Miller: Need, kes osutuvad valituks, peavad endale neli aastat pidevalt meelde tuletama, et see pole privileeg, vaid kohustus ja vastutus nende inimeste ees, kes selles omavalitsuses elavad. See on volikogu realiikme kõige suurem kohustus teha endale materjalid selgeks ja küsida ja küsida ja küsida kogu aeg, sest see tagab otsuste kvaliteedi. Aga väsimine sellest võib päris kiire olla.

Õunapuu: Siis tuleb ära minna.

Miller: Jah, nii on.

Tomson: Küsin lõpetuseks, kes harib valijat? Volikogu liikmel tuleb ise mõelda ja ise lugeda. See kohustuslik kirjandus, hakkame kasvõi Ülo Vooglaiu raamatust “Elanikust kodanikuks” peale. Volikogu liikme jaoks võiks tegelikult ikka üks õpetaja ukse peal olla ja küsida, kuule, oled sa mõne raamatu ka läbi lugenud, enne kui sellest uksest sisse tuled. Ilukirjandust lugedes pidi empaatiavõime ka tekkima. Kui seda tekkinud ei ole, siis on nagu päris lootusetu.

Miller: Küsimus on, kes esindab siis seda valijat, kes pole ise ühtegi raamatut lugenud?

Kalberg: Soovin, et koosmeel volikogus tekiks ja omavahel näotut kemplemist ei oleks. See jätab poliitikute ülalpidamisest halva mulje. Me tahaksime näha, et meie valitud inimesed ja volikogu istungid on tsiviliseeritud.