Mis teeb poisist poisi ja tüdrukust tüdruku?

Hetk pärast lapse lõunaunest ärkamist. Lebame vaikselt teineteise kõrval voodis. Jään ta ilmatuma pikki ripsmeid vaatama ja ütlen hetke ajel oma pojale, et ta on ilus. Selle peale on mu kolmeaastane pisut segaduses ja solvunud. Ta ütleb, et tüdrukud on ilusad ja tema ju pole tüdruk.
See vastus on minu jaoks pisut ootamatu ja ma ei oskagi talle selle peale suurt midagi kosta. Ütlen küll mokaotsast, et ka poisid võivad ilusad olla. Ta vaidleb vastu ja pöörame asja naljaks.
Järgmine hetk näitan oma tütrele võimalikku õueriietust ja küsin, mis ta arvab. Ta teatab kiiresti, et minu näidatud kollane komplekt sobib tema vennale. Tema osutab näpuga roosa riietuse poole ja teatab, et see sobib talle. Täpselt samuti sorteerib ta hommikuti nende ühises sahtlis sokke ja pole nõus jalga panema midagi peale roosade sokkide. Sest need on ju tüdrukute sokid.
Kolmas hetk meenub vestlusest, kui arutasime, et tuleks juuksurisse minna. Küsin naljaga pooleks oma pojalt, kas ta ei tahaks lõikuse asemel endale samasuguseid pikki juukseid, nagu ta õel on. Tasub ilmselt mainida, et õdegi pole seda juuste kasvatamise kunsti veel kuigi edukalt omandanud ja need ulatuvad tal vaevu õlgadeni. Poeg jääb tõsiseks ja ütleb pisut õnnetul häälel, et ainult tüdrukutel on pikad juuksed ja tema on teatavasti poiss.
Need on tühised hetked ja tühised mured. Mul tõesti pole vahet, mis värvi sokkidega keegi neist käib või kui pikaks soovib oma juuksed kasvatada. Aga mind teevad kurvaks need põhjendused nende otsuste taga. Juba kolmeaastaselt on nad justkui iseendale mingid raamid ümber ehitanud, mille sees nad toimetama peavad. Neil on juba tekkinud mingid ranged arusaamad, millised peavad olema tüdrukud ja millised poisid.
Nad on alles alustanud selle maailma avastamist, aga juba kipub nende arusaam iseendast kuidagi kitsaks muutuma. Mulle väga meeldiks kuulda, et mu tütar paneb jalga roosad sokid, sest see on lihtsalt maailma kõige kenam värv. Või et mu poeg eelistab lühikest soengut, sest just niimoodi meeldivad ta juuksed talle kõige enam. Aga mu süda natuke murdub, kui nad eelistavad neid asju ainult sellepärast, et keegi kuskil ütles, et niimoodi on poistele või tüdrukutele sobilik.
Vältida neid vanu kulunud arusaamu sellest, millised poisid ja tüdrukud olema peavad, on ilmselt võimatu. Selleks tuleks mul nad vist ülejäänud maailmast täielikult ära lõigata ja kõikidele nende lähedastele rangelt sõnad peale lugeda. Loomulikult pole see mõistlik ja nad peavadki õppima selles stereotüüpe täis maailmas toime tulema.
Aga minu jaoks jääb õhku ikka küsimus, kuidas anda neile piisavalt julgust ja tuge vajadusel neist etteantud raamidest välja murda. Keegi meist pole lõpuni keskmine. Ühel hetkel seisavad nad paratamatult silmitsi olukorraga, kus nad ei sobitu selle vana arusaamaga sellest, millised nad olema peaksid. Ma väga sooviksin olla see hääl nende kõrvas, mille toel nad julgeksid mitte sobida. See hääl, mis praegu ütleb, et ka poistel võivad olla pikad juuksed. Ja tüdrukut ei tee tüdrukuks tema särgi värv. Ja ehk see hääl, mis kunagi kaugemas tulevikus ütleb, et ka olulisemates küsimustes ei pea nad end neisse kinnistunud mõttemallidesse suruma.