Omariikluse põlistumise tänupäev – kõlab uhkelt, ent pisut segaselt. Igal juhul nimetati just sedasi teisipäeva, 30. novembrit. Selle päeva tähendus nõuab pisut ajugümnastikat, kuid sümboolselt on see tähendusrikas.
Tavapäraselt on 30. november lihtsalt andresepäev, kuid sel aastal lisandus sellele üks tähendus. Eesti vabariigi vabana elatud päevade arv sai sel päeval ühe võrra suuremaks kõigi nelja sõjalise okupatsiooni päevade koguarvust, mis on 18 950. Eraldi tõstis selle päeva fookusesse Eesti Muinsuskaitse Seltsi auesimees Trivimi Velliste, kes koostas kohase pöördumise. “Päeva ainulaadsus seisneb selles: kui edaspidi ei tule uut sõjalist okupatsiooni, siis on 30. novembri tähtpäev kordumatu. Valguse aeg saab pikemaks pimeduse ajast! Ja see vahe kasvab iga päevaga. Tähtpäeva saabumisest on ajakirjanduses juttu olnud, aga see on jäänud argiuudiste varju,” seisab tema pöördumises.
Tegemist ei olnud riikliku tähtpäevaga, vaid pigem rahvaalgatusega. Täpselt kell 12 keskpäeval helisesid Eestis kirikukellad. Ühtlasi asetasid kaitseliitlased ja naiskodukaitsjad Vabadussõja mälestussammastele pärjad ning president Alar Karis andis Kuusalu koolinoortele kodanikuõpetuse tunni. “30. november ei pea olema rahvakogunemiste päev, pigem on see vaikse tänu avaldamise päev,” tõi Velliste oma pöördumises välja.
Kui ma esimest korda omariikluse põlistumise tänupäevast kuulsin, meenus kohe üks teine tähtpäev. Nimelt priiuse põlistumise päev. See möödus 27. märtsil 2013. Siis tähistati tõsiasja, et sel päeval oli iseseisvusaeg alates Eesti vabariigi taastamisest 20. augustil 1991 kestnud kauem kui esimene iseseisvusaeg aastatel 1918–1940. Küll ikka kellelegi meeldib päevi arvutada. Miskipärast kõnetas mind priiuse põlistumise päev rohkem kui seekordne tähistamine. Võib-olla seetõttu, et siis tundus see täiesti uudsena. Varem poleks osanud sellise päeva peale isegi mõelda. Seekordne tähtpäev mõjus koopiana kaheksa aasta tagusest ajast. Mäletan, et priiuse põlistumise päeva puhul saime isegi sõpradega Tartus kokku, et seda tähistada.
Aga tugev sümboolne väärtus sel ometi on. Nagu ka Velliste välja tõi, on see valguse võit pimeduse üles. Tavapäraselt kasutatakse seda fraasi religioosses kontekstis. Samuti võib valguse võidule pimeduse üle läheneda astronoomilisest vaatenurgast ja siduda seda talvise ja kevadise pööripäevaga. Alates talvisest pööripäevast hakkab päev pikenema ning kevadisel pööripäeval muutub päev pikemaks kui öö. Nüüd on sellel fraasil siis ka eesti rahvale oluline poliitiline ja ajalooline tähendus. Vabana elatud päevade arv ületas okupatsiooni ikkes veedetud päevade arvu. Võib-olla on see saatuse tahe, et päev sattus just talvise pööripäeva lähedale, mida tähistatakse tänavu 21. detsembril ehk kolme nädala pärast. Kaks olulist valguse võitu pimeduse üle asuvad seega teineteisest vaid kolme nädala kaugusel.
Ma ei teagi nüüd, kui see poleks alkoholi tarbimise propageerimine, võiks öelda, et omariikluse põlistumise tänupäev väärib küll ühte pitsi kangemat. Aga et see ikkagi oleks alkoholi propageerimine, jätan selle üleskutse tegemata. Tähendusrikas on see tähtpäev igal juhul.
