Pekingi taliolümpiamängude alguseni on jäänud vähem kui kaks kuud. Avatseremoonia peetakse reedel, 4. veebruaril ning mängud kestavad 20. veebruarini. Olümpia alguseni jääv seitsme nädala pikkune periood on ühest küljest pikk, kuid pigem ikkagi lühike aeg, arvestades, milliseid kirgi on juba praegu need mängud diplomaatilisel tasandil kaasa toonud.
Spordihuvilisena olen kõik olümpiamängud jaganud enda jaoks kahte suurde kategooriasse. Esiteks see, kuidas läheb Eesti sportlastel, ning teiseks see, mis toimub globaalses mastaabis ning medalitabeli tipus. Tundub, et nüüd tuleb enda jaoks lisada veel ka kolmas mõõde ehk see, mis toimub diplomaatilistel mänguväljadel.
Eelmisel nädalal teatasid Ameerika Ühendriigid, et nemad korraldavad Pekingi mängudele diplomaatilise boikoti. See tähendab, et kuigi sportlased saavad olümpial võistelda, ei saada Ühendriigid Pekingisse ühtegi diplomaatilist esindajat. Põhjusena toodi välja inimõiguste rikkumised ja uiguuride genotsiid. Ei saa öelda, et tegemist oleks pretsedenditu käitumisega. USA on olümpiamänge boikoteerinud varemgi. 1980. aastal ei võistelnud nende sportlased Moskva mängudel.
Õige pea pärast USA teadaannet liitusid diplomaatilise boikotiga ka Suurbritannia, Austraalia ja Kanada. Ka nemad tõid välja samad põhjused – ennekõike inimõiguste rikkumised, millest Hiina rääkida ei taha. Väidetavalt kaalub samasugust käiku ka Jaapan. Küll aga on Prantsusmaa ja Rootsi andnud märku, et nemad boikotiga ei ühine.
Kuidas käitub selles olukorras Eesti? President Alar Karis andis teada, et tema poliitilistel põhjustel Pekingi olümpiale ei sõida. Otepääl kahevõistluse MK-etappi vaatamas käinud Karis ütles intervjuus Kanal2-le, et ta otsustas koos lähiriikide riigipeadega Pekingi olümpiamängudele mitte minna. Kas ja kes Eesti liidritest sinna sõidab, ei ole praeguse seisuga teada. Väga võimalik, et Eesti käitumine selles olukorras sõltub Euroopa Liidu ühisest positsioonist. Tõenäoliselt hakatakse seda arutama EL-i välisministrite kokkusaamisel, mis on planeeritud järgmisesse nädalasse.
Omaette küsimus on see, millised mõjud on sellistel otsustel lähitulevikule. Kui vaadata neljakümne aasta taha ajalukku, siis Moskva mängude boikoteerimisele 1980. aastal järgnesid Los Angelese mängud 1984. aastal. Nõukogude Liit ja Saksa DV vastasid toona samasuguse käitumisega ning oma sportlasi sinna ei saatnud. Nüüd oleme mõnevõrra sarnases olukorras. Los Angeleses toimuvad suvemängud uuesti 2028. aastal. Kas siis teeb Hiina vastukäigu ning boikoteerib (diplomaatiliselt) omakorda neid mänge? Kuhu me sedasi välja jõuame? Kui selline käitumine peaks jätkuma, jõuame ühel hetkel olukorda, kus hakkab murenema olümpia enda ideaal.
Mida poliitikavabamad mängud püsivad, seda kaunim on nende sümboolne väärtus. Tahaks väga loota, et isegi kui mingisugust jagelemist veel diplomaatilisel tasandil tuleb, tehakse see võimalikult ruttu ära ning mängude ajal saab keskenduda juba sportlikele tulemustele.
