Jõuludele mõeldes kangastub silme ees lookas laud hea ja paremaga. Seapraad, hapukapsas ja verivorstid on suurema osa perekondade jõululaua lahutamatu osa. Toitu kiputakse tegema nii palju, et sellest jätkub nii jõululaupäevaks kui ka järgnevateks jõulupühadeks.
Kuigi toiduvalik oli pisut erinev, on see üks traditsioone, mida oma esivanematega jagame. Jõulude ajal toidust puudu ei tulnud. „Muidu ei saanud keegi ise midagi võtta. Ei olnud lihtsalt nii palju toitu. Kui jõulud tulid, siis võis kõiki asju võtta ise,” rääkis Sillaotsa talumuuseumi pedagoog Liivi Miil.
Neid ja teisi jõuludega seotud traditsioone ja eripärasid tutvustasid lasteaialastele ja õpilastele Sillaotsa muuseumi inimesed. Selle võimaluse üle on muuseumirahval hea meel. Möödunud aastal ettevalmistused vilja ei kandnud, sest pandeemia tõttu jäid jõuluaja muuseumitunnid ära. Sel aastal läks paremini. Muuseumi ümber on ohtralt maad ja seega palju võimalusi värskes õhus aega veeta. Käepärastest vahenditest tehti metsatukka mutionu trahter. Selle südames on lõkkekoht, mille ääres end soojendada ja vanu teadmisi edasi anda. Pealegi oli suurem osa jõulueelsest ajast ka külm ning seeläbi pakkus lõke lumises metsas eriti maagilise elamuse. Muuseumi juhataja Kalju Idvand tõdes, et paljude laste jaoks on juba ainuüksi metsa minek elamus. Seal saavad lapsed end vabalt tunda, uurida ja avastada.
Enamasti arvestatakse külastuse pikkuseks umbes kaks tundi, aga oli ka neid, kes ei tihanud nii vara lahkuda. Jõuluperioodi muusemitunnid püüti esialgu nädalasse mahutada, kuid huvi oli suur ja seega jagus külalisi kauemaks. „Meil oli külalisi kaugelt ja lähedalt,” ütles Miil. Kaugemad tulijad jõudsid muuseumisse näiteks Valgamaalt ja Pärnumaalt. Viimast gruppi kostitas muuseum 21. detsembril ehk toomapäeval. Just toomapäeval saigi jõuluaeg traditsiooniliselt alguse. Selleks, et lastel vanade traditsioonidega tutvumine lõbusamalt kulgeks, said nad palju ise omal nahal läbi mängida. Üks neist traditsioonidest oli Tahma-Tooma naabrite ukse taha viimine. Seda ikka selleks, et puhtus ja kord ka järgneval aastal talus oleks. Mõistagi ei soovinud ka naabrid Tahma-Toomast enda ukse taha ja sellest kujunes laste jaoks lõbus mäng.
Toomapäevaga oli seotud teisigi uskumusi. Näiteks tuli selleks päevaks ära leppida nendega, kellega oli riidu mindud. Toomapäeval alustati ka vorstide tegemist. Sada aastat tagasi meie esivanemad verivorsti veel ei söönud. „Veri oli püha ja verd ei söödud,” rääkis Miil ja lisas: „Keedeti suur pajatäis kruubiputru, mida topiti vorstide sisse ja söödi jõululaupäeval.”
Kinkide asemel tulid müstilised külalised
Kui jõululaupäev kätte jõudis, tuli pererahval jõulud esmalt vastu võtta. Selleks toodi tuppa õled. See, kes neid tuppa tõi, küsis pererahvalt enne ikka üle, kas neil rasvaseid vorste, seapraadi, leiba ja õlut on. Kui kõigele jaatavalt vastati, uuriti üle ka aeg, mitmeks päevaks jõulud tuppa tuua võis. Enamasti toodi jõulud tuppa kolmeks päevaks. „Aga kui toitu rohkem oli, siis öeldi, et kolmekuningapäevani näiteks,” lisas Miil.
Muuseumi külastanud lapsed said laulda jõuludega seotud laule ja mängida jõuludega seotud mänge. Praegu kipuvad jõulurõõmu suureks osaks olema just kingitused, aga meie esivanemad suuri kinke ei teinud. Miil rääkis, et kui midagi kingiti, sai keegi endale kindad, sokid või seelikuriide.
Selle asemel käisid külas hoopis müstilised külalised ja mängiti lõbusaid mänge. Jõuluhani tuli külla jõululaupäeval pärast seda, kui pere oli saunas ära käinud ja puhtad riided selga pannud. Jõuluhani tüütas ja torkis ning soovis kõigile head tervist. „Hanest ei saanud lahti enne, kui hanele tuli visata vorst kaela. Ja hanele anti õlut ka,” rääkis Miil.
Jõulu esimesel pühal tuli külla jõulusokk. Tema soovis perele viljaõnne. Muid külalisi sel ajal ei käinud. „Jõulu esimesel pühal mindi ainult kirikusse,” rääkis Miil. Alles jõulu teisel pühal võis külla minna.
Müstilistest loomadest külastas peret ka karu. Tema tuli külla küll alles küünlapäeval, 2. veebruaril. „Aga ta võis tulla ka kolmekuningapäeval,” lisas Miil. „Karu kõik naised kartsid, sest karu oli ulakas. Karu tiris naisi kätest ja jalgadest ja seelikusabast ja puges igale poole,” kirjeldas ta.
Suur osa traditsioone olid selleks, et meelitada ligi head õnne järgnevaks aastaks. Jõulude ajal küpsetati seakujuline jõuluorikas. Jõululeib oli laual kuni kolmekuningapäevani. Jõuluorikat hoiti viljasalves kuni kevadeni. Karja väljasaatmise ajal andis peremees igale loomale tüki jõuluorikat, et viljakuse maagia jätkuks. „Kõik tegevused olid pühendatud sellele, et tuleks hea viljasaak, et loomad kasvaksid hästi, et sünniks palju terveid lapsi,” ütles Miil.
„Kolmandal pühal saadeti tavaliselt jõulud ära,” kirjeldas ta. Teise jõulupüha ööl aga tantsiti hoolega, et tuleks hea viljasaak.
Ühtede tegevustega püüti head õnne perre meelitada. Teistega püüti aga ebaõnne eemal hoida. Näiteks ei tohtinud esimesel jõulupühal kindlasti naisterahvas külla tulla. Sama kehtis ka uue aasta kohta, et esimene külaline ei tohtinud olla naisterahvas.
Kui aga naisterahvas külla tuli, visati talle kaks paelaga kokku seotud pastelt kaela. Veel võis talle soola või tuhka varvaste peale raputada. „See aitab ka,” jagas Miil soovitusi.
Terve jõuluaja oli keelatud ka pöörlevate asjadega töötegemine. Nii ei tohtinud kasutada näiteks vokki või käsikivi jahvatamiseks.
Lõkke ääres vanade kommete kohta kuulamine on tõesti elamus omaette. Seda enam, et lõkke äärde võeti kaasa ka piparkoogid, kuum tee ja nisuteradest valmistatud maiustus. Lõkke maagiast võlutuna sai ka tina valada. Kurb on vaid see, et vanad traditsioonid hakkavad unustuse hõlma jääma. Hea, et meil on koht nagu Sillaotsa muuseum, kes neid nooremale põlvkonnale edasi kannab.
