Jälle üks aastaring otsas. Ei jõudnud õieti tagasigi vaadata, kui juba läbi. Mis nimega lahkujat mäletama jääda? Piirangutega harjumise aasta?
Koroonast ei pääse üle ega ümber – see on ja jääb. Tahes-tahtmata oleme pidanud temaga kohanema. Oleme oma elu tema järgi sättinud. Võtame või vaktsineerimise. Enamik meist on oma kohustuslikud süstid kätte saanud. Arvestatavat hulka on juba tõhustatudki. Ainult käputäis punnib veel vastu, aga ei pääse nemadki – tõbi ei kuula ega küsi… Nii lihtsalt on. Nagu paljude muude asjadega siin maailmas.
Kas me oleme sellest midagi olulist õppinud? Vist veel mitte. On asju, mida oleme võtnud kui paratamatust. Nagu maskikandmine näiteks – kirume mis me kirume, aga teiste hulka minnes sätime selle ikka koonule.
Kas me oleme sellest distsiplineeritumad? Kindlasti mitte. Inimene ei lase ennast nii lihtsalt muuta. Oleme vaid natukene ettevaatlikumad. Ja ootame hetke, et endisteks tagasi muutuda. Küllap muutumegi. Kas just järgmisel aastal, aga ülejärgmisel ehk küll juba. On ju hullemastki läbi tuldud.
Mis see aasta meile veel on andnud? Võib-olla arusaamise, et inimene ei ole kõikvõimas ehitaja. On pigem lõhkuja ja hävitaja. Oleme hakanud hambaid kiristades leppima rohepöörde möödapääsmatusega. Isegi oma koduplaneedi näo kasimise vajalikkust oleme mõistma hakanud. Võib-olla oleme sellega pisut hiljaks jäänud, aga rahvatarkuski ütleb, et parem hilja kui mitte kunagi. Ehk suudame nii mõne katastroofigi ära hoida.
Võiksime ju lõpuks mõista, et igasugused sõjad – vähe sellest, et nad toovad inimestele hukku ja kannatusi – on kõige suuremad keskkonna saastajad. Äkki saab sellest isegi Putin aru? Ja teised sõjardid. Ei tohiks ju olla väga raske mõista, et inimeste arvu vähendamiseks maakeral ei ole vaja neid ilmtingimata sõdades tapma hakata. Andke inimesele hea elu ja ta hakkab ise kohe oma arvukust piirama. Loobub lastest ja… võtab lemmiklooma.
Head vana aasta lõppu kõigile! Ilmas on asju, mille nimel uuele ringile minna.
