Kui vaid seda lumekuhja ees ei oleks

Ilm pakub paratamatult alati kõneainet, eriti sellisel lumerohkel ja ühest äärmusest teise kõikuval talvel nagu tänavu. Ei pääse me seegi kord lumest. Samal ajal aga kui näiteks Saaremaal tuleb lund luubiga taga otsida ja juba õitsevad vapralt lumikellukesed, ägab ülejäänud Eesti suure lumekoorma all. Isegi kui vahepeal sulab ja lumekuhjad vähenevad, siis päris ära need siiski ei kao.

Lumekuhjade lubatud piirkõrgus on 70 cm. Pole vaja mõõdulintigi taipamaks, et paljud lumekuhjad ületavad seda kõrgust. Mõne kuhja puhul pole vahet, kui kõrge see on, kuna see ei jää liiklemisel ette ega tekita liiklusohtlikke olukordi. Pärast jaanuari lõpu tuiskusid kasvasid kuhjad aga ka sellistes kohtades, kus see hakkas ohtlikuks muutuma. Ülekäiguradade juures ja ristmikel peab nii jalakäijana kui ka autojuhina tavapärasest veel ettevaatlikum olema. Eriti halb on sõita seal, kus peale selle, et vaade teele on lumekuhja tõttu takistatud, on ka tee libe.
Tegelikult on viimastel päevadel olukord lumekuhjadega kõvasti paranenud. Raplast ja Kohilast läbi sõites väga probleemseid kohti enam silma ei jää. Vallad on eelmise ja selle nädala jooksul ka agaralt lumeveoga tegelenud.
Ainult Kehtna vallas ei ole seni lund ära veetud. Abivallavanem Jalmar Mandel sõnas, et lund on küll palju, kuid nad hetkel jälgivad, mida sula ja külma ilma vaheldumine teeb. „Praegu oleme hakkama saanud, oleme suutnud teed puhtana hoida ja lükanud lume tee kõrvale. Vabad platsid lumeveoks on küll olemas ja samamoodi pole probleemiks transpordi ja pealelaadijate leidmine juhuks, kui otsustame vedada,” sõnas Mandel.