Ajakirjanike jaoks on riiklike teenetemärkide saajate teadasaamine tõsine tööpäev, aga samas ka mõnus vaheldus. Saab helistada tegusatele inimestele ja neid tunnustuse puhul õnnitleda. Õnneks ei tule see päev kunagi ootamatult. See on alati teada – valmis tuleb olla vabariigi aastapäevale eelneval esmaspäeval. Siis avaldatakse teenetemärkide saajate nimekiri ning võib asuda inimesi õnnitlema.
President Alar Karis jagab tänavu välja 148 teenetemärki, aga aastad ei ole vennad. Aastal 2006 andis toonane president Arnold Rüütel välja tervelt 834 teenetemärki. See tähistabki praegust rekordit. Ainsana püüab sellega konkureerida aasta 2001, kui president Lennart Meri andis välja 795 teenetemärki. Oma esimestel aastatel andis Toomas Hendrik Ilves samuti üle kolmesaja märgi välja, aga tema viimastel aastatel selles ametis langes ordenite arv juba alla saja. Väga võimalik, et n-ö mammutaastad ongi jäänud minevikku. Ka Kersti Kaljulaidi aegadel jäi see arv igal aastal alla kahesaja. Ehk ongi nii parem. Mida mõõdukamalt neid jagatakse, seda kõrgemana püsib ühe teenetemärgi väärtus.
Igas ajalehe-, raadio- ja teletoimetuses uuritakse neid nimekirju tähelepanelikult, et leida nimed, kellelt kiiresti kommentaari küsida. Raplamaa Sõnumites võtsime kõik 148 nime ette ning otsisime välja need, kes on meie maakonnast pärit või kellel on siinse piirkonnaga tihedaid sidemeid. Leidsime kuus nime – Ragnar Sass, Väino Sassi, Peeter Normak, Tõnis Tõnisson, Lia Puhm ja Ants Tammar. Nad on kindlasti meie maakonna inimesed. Iduettevõtluse valdkonna täht Ragnar Sass ei ole küll siitkandist pärit, kuid tööd ja tegemised on teda siiakanti toonud. Ta on Juuru kihelkonda jääva Maidla mõisa omanik.
Nüüd, kui oleme välja hõiganud kuus nime, jääb ausalt öeldes väike küsimus ikkagi hinge. Võib-olla on ülejäänud 142 seas veel neid, kes tunnevad praegu mõne Raplamaa piirkonnaga tihedat sidet või kelle juured on siin. Väiksemaid sidemeid võib samuti leida. Näiteks on nimekirjas Eesti Kunstiakadeemia professor Hilkka Hiiop, kes uuris Raplamaa kirikutes asuvaid Christian Ackermanni valmistatud kujusid ja tegi selle kohta ka ettekande.
See on huvitav kogemus inimestele helistada ja teatada, et president on neid teenetemärgiga tunnustanud. Eriti põnev on siis, kui inimene seda varem kuulnud ei ole. Kõigepealt on telefonis kolm sekundit vaikust ja siis: “Ega te nalja ei tee? Ma ei ole selle kohta midagi kuulnud.” Eks see peabki tulema ootamatult. Mäletan, et minu esimene kokkupuude sellise olukorraga oli 2013. aasta veebruaris, kui olin praktikal ERR-i raadiouudiste toimetuses. Kuna oli ette teada, et need nimekirjad välja tulevad, tehti toimetuses juba varem ettevalmistusi. Reporterid laadisid diktofonide akud täis, taksod olid tellitud ning niipea kui see avalikuks sai, jagati ülesanded kätte ja kõik sõitsid Tallinna peale laiali.
Mina sõitsin Diana Beltadze juurde, kes oli läbi viinud Eesti rahvaloenduse. Kui ma kohale jõudsin, oli ta Valgetähe IV klassi teenetemärgist juba teadlik, kuid intervjuu kukkus ikka kohmakalt välja. No mida sa ikka oskad sellises olukorras esimese hooga öelda? Kummaline olukord nii reporteri kui ka intervjueeritava jaoks. Igal juhul palju õnne kõigile, keda president pidas tunnustuse vääriliseks!
