Sel aastal alustanud Kohila õpitoa teisele kohtumisele Kohila gümnaasiumis oli 16. märtsil rääkima kutsutud meedia- ja kommunikatsiooniekspert Raul Rebane. Tema jutt jagunes kaheks, esimeses osas rääkis ta lähemalt Ukraina sõjast ning teises pooles meedia olulisusest kodukandi turundamisel.
Nagu Rebane sõnas, ei oleks me veel mõni aeg tagasi osanud ette kujutada, et me reaalselt elame sõjatingimustes. Tekivad küsimused, mida me maha magasime? Kust see tuli? Äkki oleks saanud seda ära hoida?
Rebane lähenes neile küsimustele infomaailma nurga alt, kuna ta ise on selle maailma varjatud poole kohta lugenud viimased 27 aastat, ajast, kui keegi ei teadnud sellest veel midagi. Pärast Pronksiööd hakati küll vaikselt aru saama, et keegi ärritab kusagil inimesi üles ja on internetilehekülgi, kus kirjutatakse mingit jama. Muretsema see veel ei pannud. Kuigi oleks pidanud.
Rebane tõi aga välja kaks momenti, kus ta sai aru, et asi on väga hull. Mõlemad juhtusid Sotši olümpiamängudel, üks avatseremoonial, teine lõputseremoonial. Kõik olid veendunud, et Putin pole nii rumal, et saadaks oma iluvõimlejast oletatavat armukest mingit tähtsat rolli avatseremoonial täitma. Kuid kui Alina Kabajeva tõrvikuga ilmus, sai Rebane aru, et Putinil on täiesti ükskõik.
Lõputseremoonial toimus tema sõnul aga praeguse sõja eelmäng, kui kõigi silme all anti edasi ülitugev sõnum, millest said aga aru vaid venelased. Kui staadionile tulid ameeriklased, mängiti nende taustaks lugu, mille sõnad ütlevad: „Ära mängi lolli, Ameerika, anna meile tagasi Alaska.“ Vaid mõni päev hiljem rünnati Ukrainat ja Krimm võeti ära.
„Olen pikka aega rääkinud, et Vene telekanalid on reaalne oht meie ajudele,“ rääkis Rebane. Tegelik sõda toimubki tema sõnul meie peades, meie arvamuste muutmisega. Aga veel ka selle aasta veebruari alguses oldi väga suurte jõududega Vene kanalite keelamise vastu.
Rääkides aga sellest, mis on juhtunud Putiniga, sõnas Rebane, et ta elab piltlikult öeldes virtuaalmaailmas, selle väga piiratud info käes, mis talle kätte tuuakse. Inimese käitumine, kes usub seda, mida ta loeb ja kuuleb kitsastest allikatest, muutub irratsionaalseks.
„Putin alustas valede eelduste pealt vales kohas vale rahvaga vale sõda,“ ütles Rebane. Eeldused olid sellised, et Ukraina on mõttetu riik ja sealne rahvas argpüksid. Reaalsus aga ei vasta kohe üldse sellele pildile. Ja kõige rohkem kannatab selle all lõpuks vene rahvas, sest selline elu, nagu oli varem, enam tagasi ei tule.
Rebane on enda jaoks proovinud kirja panna ka kümme võimalikku stsenaariumi, kuidas see sõda lõppeda võib, ilmselt ei ole aga ükski neist lõpuks õige. Küsimusi on õhus mitu: kas on võimalik elu Venemaal pärast sõda ilma Putinita? Või koos Putiniga? Kas Ukraina rahval jätkub vastupanuvõimet? Kas Lääs püsib ühtsena?
„Kui Lääs püsib ühtsena, Ukrainal jätkub kaitsetahet ning tuumapommid lendama ei hakka, siis seisab ees väga segane periood, aga selle lõpptulemus on maailmale positiivne,“ jäi Rebane optimistlikuks.
„Tehke oma lugu!”
Oma jutu teises pooles keskendus Rebane meediale ja oma kodukandi reklaamimisele. „Teate, mis on väga tootlik jõud? Uhkus. Ei ole midagi väärtuslikumat kui oma kodukandi üle uhke inimene. See inimene, kes on uhke oma kodukandi üle, muutub kohe PR-spetsialistiks.“
Kõige olulisem info liigub aga edasi ürituste, rituaalide, tseremooniate ja otsese suhtlemise kaudu, ehk Rebane pani kõigile südamele: „Kui on põhjust pidu pidada, siis tuleb see ära pidada.“ Ja tuleb inimesi kaasata, paluda abi, kuna enamasti inimesed tahavad aidata.
Kõige paremini ühendatakse inimesi ja liigub info ühe teatud grupi kaudu ja selleks on 40+ vanuses naised. Rebane selgitas ka, miks see nii on. Selles vanuses on olemas lapsed ja samal ajal, kui mehed tööd rügavad, on kogu lasteaia, koolide, tervise ja ürituste korraldamisega seotud valdkonnad jäetud naiste õlule, mis toob kaasa selle, et naistel tekib sotsiaalsete suhete süsteem, mida enamikul meestel ei saa ilmselt kunagi olema.
„Palun pange igale poole silte! Kus on keegi sündinud, elanud, surnud. Üks giid Leningradis õpetas mind: „Raul, turist ei ole loll, tema on väga loll. Kui tal on võimalus 50% eksida, siis ta eksib 70%. Kui ta on kuskil sinu tee peal, siis vii ta lõpuni välja, sul on midagi sellist, mida näidata“,“ rääkis Rebane siltide tähtsuse kohta.
Naabris tuleb millegagi kadedus tekitada. Näiteks Kohila võiks enda staadioni juurde panna sildi, et Gerd Kanter on seal heitnud ketast 71.64 ja see tulemus jäi aasta lõpuks maailma edetabelit juhtima, teist sellist staadionit Eestis ei ole. Samuti tasuks mõelda kodukandi olulistele inimestele monumentide paigaldamise peale. Ka need aitavad uhkusetunnet selle paiga üle tõsta.
Igal vallal, külal ja perel on ka oma lugu, ning Rebane paluski, et oma vanemate ja vanavanemate lood tuleb kirja panna, muidu need kaovad.
Lõpetuseks rääkis Rebane imagost kui kõige tähtsamast võitluselemendist. Ehk „kangelasi ei tee mitte saavutused, vaid käitumine“ (Nassim Taleb). 50% imagost moodustab sotsiaalsus ja müüt, ehk see, kui hea inimene sa oled ja mida sinust esimesena räägitakse. Müüdid aga muutuvad. Kui 15 aastat tagasi laulsime hümni, kuuldes sõna „suusatamine“, siis nüüd on lugu muutunud. Samuti on hetkel muutumas vene rahva müüt. „Võitlus müüdi eest on elu võitlus. Järeldus on see, et ole hea inimene ja tee oma lugu, siis sa muutud võitmatuks.“
Nii-öelda koduse ülesandena pakkus Rebane välja ette kujutada, et sa tellid oma kodukandist filmi, kuid sa ei usalda seda tegijat, nii et annad talle ette kuus olulisemat asja. Küsimus on selles, mis need on? (Mõni inimene, objekt, üritus, heli, tegevus jne.)
Kokkuvõtteks sõnas Rebane, et tema kurb jutt sõjast oli tegelikult optimistlik ja kuigi lühiajaliselt võib ette tulla raskusi, majandusseisakuid ja konflikte, elame 5-10 aasta pärast Rebase arvates palju turvalisemas, kindlamas ja ka jõukamas maailmas. Meedia poole võttis ta kokku sõnadega, et kõigil tuleb ise oma kodu, kandi ja küla eest võidelda, keegi teine seda ei tee. „Olge head inimesed ja tehke oma lugu!“
