Praegu on justkui igapäevane rutiin, et elad oma tavapärast elu, koged oma argiseid emotsioone, kuni loed uudiseid. Seejärel tuleb taas paar sünget mõtet peast läbi lasta ja tunda, kuidas silmad tahtmatult vett täis valguvad.
Alles hiljuti ringles sotsiaalmeedias klipp väikesest poisist, mida näidati ka televisioonis. Selles lamab poiss haiglavoodis, olles äsja üle elanud pommiplahvatuse ja räägib ilma ühegi emotsioonita, kuidas ta vaatas oma ema põlevas autos suremas. Sellised olid videoga kaasas käinud kirjeldused, ma ise seda videot ei vaadanud. Kirjeldus tegi juba oma töö.
Suur lugupidamine nii südamlikule ja adekvaatsele sõnavõtule nii noore inimese sulest! Kahe jalaga maas, siin ja praegu…suurt muret , valu ja vaeva niigi igal meedia lehel. Tore, et oskab rahulikult ja arusaadaval moel oma seisukohta väljendada. Aitäh!