Eelmisel nädalal rändasid mööda Eestit ringi kolm tuntud kandlemängijat kolmest riigist, andes viies kohas kontserdi. Üks neist kohtadest oli Juuru rahvamaja, kuhu „Kolme kandle tuur“ jõudis 14. aprillil.
Nagu Lee Lang Viljandi Pärimusmuusika Aidast (kontserttuuri korraldaja) sõnas, on praegustel segastel aegadel oluline leida üles ühisosa ja miks mitte ei võiks selleks ühisosaks olla kannel. Kolm kandlemängijat – Eva Väljaots Eestist, Laima Jansone Lätist ja Maija Pokela Soomest – tõestasid, et kandlemuusika tõesti ühendab inimesi.
Iga muusiku pill oli aga natuke erinev. Laima mängis koklet, mis on läti rahvapill ja kannelt meenutav näppepill. Maija pill oli kantele, soome ja karjala rahvapill, mis samuti kannelt meenutab. Eva lõi aga muusikat erinevatel väikekanneldel, millest üks ka ta enda tehtud.
Kontserti alustasid muusikud ühise looga, ühe Lätist pärit polkaga, mis oli lõbus, lennukas ja tegi tuju heaks. Kahjuks oli Eval hääl ära, nii et kogu jutt, mida muusikud lugude vahele rääkisid, oli inglise keeles. Selle kohta aga, et esineti Juurus, sõnas Laima, et kui ta oma sõpradele ütles, et ta läheb Juuru, kõlas see nende jaoks, nagu läheks ta mere äärde, kuna läti keeles on meri jūra.
Peamise osa kontserdist moodustasid kandlemängijate soolod. Näiteks mängis Eva lugusid oma äsjailmunud debüütplaadilt „Hundinuiaõis“. Esimene lugu, mille ta esitas, oligi selle plaadi avalugu „Õismäe“. See algas hästi rahulikult ja kõlas nagu vetevulin. Plaadil on küll kirjas selle loo kohta, et see on Õismäe tornidest, mis hoiavad kokku iga tuulega nagu hundinuiad järve kaldal.
Eva muusika kohta on öeldud, et see on inspiratsiooni saanud muistsest muusikast ja ürgsetest muinasjuttudest. Vähemalt minu jaoks oli see eriti tajutav tema albumi nimiloo „Hundinuiaõis“ puhul, milles oli tajuda seda muinasjutulist maailma, kohta, kus elavad haldjad ja imed on võimalikud, kuid alati on kusagil veel midagi sünget ja salapärast.
Maija lugu rahusadamast, ehk sellest, kuidas ainus koht, kus tunned rahu, on oma kallite kõrval hauas, tegi meele nukraks, kuid samas oli see liigutav ja ilus. Kuna Maija on peale selle, et ta on kandlemängija ja helilooja, ka laulja, sai mitme tema esitatud loo puhul kuulda ka imeilusaid laulusõnu.
Vaheldumisi mängides viisid lood mõtteid erinevatele radadele, olles vahepeal mõtlikumad ja melanhoolsed, siis aga vastukaaluks tuues silme ette tantsu ja lustlikud momendid. Üks selliseid tempokamaid ja lustlikumaid oli Maija mängitud tuntud soome kandlemängija Antti Rantose lugu ja samuti üks armastuslaul. Mõtlikumaks tegi aga tema lugu „Tuuli sitä tupaa huiskuttaa“, mis rääkis sellest, et alati ei lähe elus kõik nii, nagu tahtsid, kuid laulu lõpuks loo jutustaja aktsepteerib seda.
Peale armastuse muusika ja kandlemängu vastu ühendab kolme naist ka asjaolu, et nad kõik on õppinud Helsingi Sibeliuse Akadeemias. Nii et üks Laima lugu oli inspireeritud meloodiast „Konevitsan kirkonkellot“, mis on vana karjala rahvaviis ja jäljendab Konevitsa kloostri kirikukellade muusikat.
Kui kontsert läbi sai, tahtis rahvamaja juhataja Terje Kaur kandlemängijaid tänada, rääkides, et kui ta rahvamaja aprillis toimuvate enamasti alternatiivsete ürituste kava vaatas, oli tal hea meel, et kandlekontserdi näol on tegemist millegi maisemaga. Kuid ta eksis. „Me kõik tundsime, kuidas me vahepeal taevastesse kõrgustesse tõusime,“ sõnas Terje. Tõesti, see kandlemuusika lummas ja viis mõtte rändama.
Kontserdile eelnes Laima juhendatud kandlemängu töötuba ja ka selle kohta jagus Terjel vaid kiidusõnu. Ta mõtles küll, et ta on oma elus juba piisavalt kannelt mänginud, kuid see töötuba inspireeris teda kindlasti edasi mängima.
