Kuidas otsida oma juuri?

Lipa vanasse koolimajja kogunes 9. aprillil väikese klassi jagu rahvast, et saada tarkust juurde koolitus-seminaril „Otsime oma juuri”. Koolitamas olid geni.com kuraatorid Lauri Kreen ja Tarmo Tohver ning mõningaid näpunäiteid jagas ka Agnes Valgiste.
Peamiselt räägiti Geni keskkonnast, kuid tutvustati ka teisi uurimisallikaid, kuna Kreeni sõnul ei ole mitte iga inimene Genis, kuid mujal võib ta olla. Ta rääkis lähemalt sellest, mida geni.com keskkond endast üldse kujutab. Tegemist on kõige populaarsema suguvõsa uurimise keskkonnaga, mis asutati 2006. aastal. Esimeste kasutajate seas oli päris palju eestlasi ja praeguselgi ajal on eestlaste osakaal selles väga suur, millest annab aimu see, et eestikeelne kogukond on ingliskeelse järel teisel kohal. Eriti populaarseks läks Geni kasutamine ja oma sugulaste otsimine pärast saadet „Sinu uus sugulane“ ja jätkub nüüd tänu ajaloosarjale „Metsavennad“.
Ka ilma sisse logimata saab Geni lehel palju ära teha, näiteks vaadata kuulsaid inimesi, tellida DNA teste ja vaadata avalikke projekte. Sisse logides on oluline teada, et olemas on erinevad vaated: isikukirje vaade, puu vaade ja loetelu vaade. Mõne jaoks on isikukirje vaade põhiline, kuid teised elavad vaid puus. Puu vaate puhul on Kreeni sõnul oluline teada, et ei lastaks näidata liiga palju põlvkondi, piisab viiest ülenevast ja viiest alanevast põlvest. Rohkema puhul muudab see arvuti liiga aeglaseks.
Isikukirje vaates on võimalik isiku andmeid muuta, kui meil on selleks õigus. Kõigil on õigus muuta võtmeisikute infot (kuulsaid ja tuntud inimesi, kelle juures on märge MP) ja nende infot, kelle nad on ise lisanud. Igal inimesel on võimalik tasuta lisada kuni sada veresugulast ja neile sada hõimlast veel otsa.
Kreen sõnas, et kuigi andmetes on võimalik täita lahtrid isikliku info, kontaktide, töökohtade ja koolide kohta, tasuks need elavatel ja vähem kui 20 aastat tagasi surnutel tühjaks jätta, kuna muidu võib kellelgi olla selle kohta ütlemist. Genis võib kohata palju privaatseks märgitud kasutajaid, kuid surnud isikud tasuks siiski avalikuks märkida (nimi, sünniaeg ja surmakuupäev ei ole delikaatsed andmed, mida jagada ei võiks) ja kindlasti ei tohiks surnuid elavaks unustada.
Üks peamisi otsingukohti, millest Genisse infot kanda saab, on rahvusarhiivi digiteeritud allikate keskkond Saaga. Kuid sellegi puhul võib juhtuda, et kirikuraamatutes on vead sees, sest kirikuõpetaja võis inimlikust eksimusest märkida isaks vale isiku või on mõni nimi nii segaselt kirjutatud, et seda võib mitut moodi välja lugeda. Samuti tekitavad segadust samanimelised isikud ja mida varasemast ajast nad on, seda ettevaatlikum tasub olla. Eriti raskeks teeb oma sugupuu uurimise see, kui sama nimi on pandud rohkem kui ühele lapsele perest. Üldjuhul oli see lubatud siis, kui eelmine laps oli surnud, aga õigeusklikel on esinenud sedagi, et mitu korraga elavat last kandsid sama nime.
Usk ja nimi võivad segadust tekitada ka juhtudel, kui inimesel oli nii luteri kui ka õigeusu nimi. Teatud ajal oligi nimi väga muutuv, olenedes usust, elukohast ja kasvõi vallaametniku tahtest. Kõik need nimevormid aga, mida inimesel teatakse olnud olevat, tuleb Genis teiste nimede alla kirja panna.
Küsimusi tekitas ka see, kas sünniaegu tuleks märkida uue või vana kalendri järgi. Kokku on lepitud, et vana kalendri järgi pannakse sünniaeg ja uue järgi läheb see lisateabe alla. Kahe kalendri süsteem peaks Genis Kreeni ja Tohvri arvates olemas olema, kuid ameeriklased, kes Genit haldavad, ei ole seda mõistnud. Andmed kaduma ei tohi minna, nii et kõik, mida teatakse ja saab kuidagi tõendada, saab Genisse kirja panna. Nüüdsel ajal näiteks ka selle, kui keegi on lapsendatud, varem aktsepteeriti vaid veresugulust või juriidilist sidet abielu kaudu.
Olulised kohad, mida Geni sees info otsimiseks kasutada, on projektid (ühise teema alla kogutud isikute rühmad, hõlmavad näiteks sõdu, kalmistuid) ja arutelud.
Erinevaid lehti ja kohti, mille kaudu kedagi otsida ja infot juurde saada, on aga väga palju. Kreen tutvustas neid, mida ta ise peamiselt kasutab. Memoriaal.ee (Eesti kommunismiohvrid 1940-1991), Memento raamatud, FOTIS, Digar, nimed.ee (nimede eestistamine), kalmistud.ee, ametlikudteadaanded.ee on vaid väike hulk lehtedest, millele kiire tutvustav pilk heideti.
Kindlasti ei tasu oma sugupuud uurides karta nõu ja abi küsida. Neid, kes tahavad aidata, on päris palju, ja kui vajalik info leitakse, tekitab see positiivseid emotsioone mõlemale poolele. Alati võib küll juhtuda, et ei leitagi mõne isiku kohta dokumentidest jälgi, on vaid suguvõsa pärimus.