„Kui võililli oleks raske kasvatada, püüaksid kõik neid oma aedadesse saada.”
Selline silt tervitab ühe kohaliku aianduspoe uksel. Seda lugedes hakkasin paratamatult muhelema, sest aiapoerahvas paistab olukorda mõistvat.
Tundub, nagu oleks üle üüratult pika aja saabunud esimesed päriselt soojad ilmad, kus päikest ja tärkavat loodust nautida. Ma alati rõõmustan esimeste võilillede üle. Need lõbusad kollased värvilaigud pärast üsna halli sügis-talveperioodi lihtsalt teevad meele helgemaks. Kipun neid ikka kevadel silmadega otsima. Meeldivad nad ka putukatele ja on pealegi ravimtaimed.
Ja nii kui inimesed aktiivsemalt aias toimetama hakkavad, kerkib üles küsimus, kuidas võilillest lahti saada. Koos esimeste õite puhkemisega otsib virk aednik välja tööriistad, käärib käised üles, võtab ämbri käe otsa ja läheb saagi järele. Mõnikord tundub, et see on nagu omamoodi aednike võistlus, kes suudab kauem aias küürutada ja saab ette näidata suurema kuhja väljajuuritud võililli.
Omavahel jagatakse soovitusi, kuidas taimele ikka kindlasti ots peale teha, et see tüütus varsti jälle samal kohal õit lahti ei lööks. Üks soovitab taime äädikaga üle valada, teine välja tõmmata ja järele jäänud auku soola puistata. Kolmas jagab soovitust muuta muruniitmise režiimi, et nutikad lilled üle kavaldada, neljas käib alati välja võimaluse kangema mürgiga läheneda.
Selle kõigega kipub tihtipeale käima kaasas ka teatav halvakspanu laiskade naabrite suhtes, kes sama virgad võitlejad ei ole. Kogu suur töö läheb ju luhta, kui naabri juurest õige pea seemnepilv taas muruvaibale langeb.
Ilu on kahtlemata vaataja silmades ja eks lõpuks otsustab iga aednik ise, millistele taimedele oma aias olemise mõnusaks teeb. Aga putukate ja mitmekesisuse seisukohast tundub mulle õitsev aed märksa etem kui joonlaua järgi pügatud ühetaoline roheline väli.
Seda enam on mul raske mõista seda viha süütu võilille vastu, et ta ei tekita ka mingeid ebamugavusi. Võin mõista, miks näiteks nõgest või ohakat aia käidavamast kohast eemale peletada. Pole nende peale astumine just kuigi meeldiv. Võidelda tasuks kindlasti mõne invasiivse võõrliigiga, mis meie looduslikku mitmekesisust ohustab. Aga võilill!? Tema peamine patt paistab tõesti olevat see, et ta suurema vaevata end meie aedades hästi tunneb. Kas väärtuslikud on siis ainult need taimed, kes siia loomupoolest suurt ei sobi ja enda ilu meile ainult suure poputamise peale näitavad?
Jääb tõesti üle vaid mõtiskleda, mida arvataks võilillest siis, kui ta meie aedades üks kidur ja õnnetu taimeke oleks. Siis äkki jagaksid naabrid üksteisele soovitusi, kuidas tema eest kõige paremini hoolt kanda.
Kuivõrd aga võilill enesekindlalt virkade aednike trotsiks ikka edasi kasvab, jätkub ilmselt ka võitlus tema vastu. Minu pöidlad on selles võitluses aga kindlalt kollasel poolel.
