Kas neljaprotsendiline käibemaksulangus alandab väljaannete hinda? Olgu kohe ära öeldud, et 18. mail Riigikogus koos lisaeelarvega vastu võetud käibemaksuseaduse ajakirjandust puudutava osa muudatus lehtede ja ajakirjade tellimis- ning müügihindasid ei langeta. Parimal juhul lükkab see ehk järgmise hinnatõusu pisut edasi.
Maksumuudatusega võitsid ajakirjandusväljaanded neli protsendipügalat, mille tagant jäävad ikkagi selgelt paistma kõik muud (paberist elektrienergia ja autokütuseni) hinnatõusud, mis paratamatult kõiki hindasid jätkuvalt mõjutavad. Aga nojah, iga kokkuhoitud euro on raskel ajal oluline ja mingil määral võiks maksualandust võtta ka mõningase tunnustusena ajakirjanike raskele tööle.
Ilmselt on selline põgus seletamine vajalik, sest ainuüksi maksukärpe eelnõu sünnitas parlamendis mõttetult palju tühja kära ja on ilmselt seetõttu ka järellainetusena küsimusi tekitanud. Eriti valusalt jäid Riigikogu saalist kuulduna kõrva sapised sajatused, mis kuulutasid, et üks valitsuserakondadest (just nimelt üks, mitte terve koalitsioon!) on selle „valimiste-eelse” ettepanekuga kogu ajakirjanduse ära ostnud. Põrutati, et nüüd on kogu ajakirjandusel Eesti Ekspressist Nelli Teatajani rangid kaelas ja sõitu juhib täielikult peaministripartei.
Muidugi ei tasu karta, et ajakirjanikud ja lehtede väljaandjad sellest erilist numbrit teevad. Ometi teeb natuke nõutuks pilt, mis Riigikogu saalist vastu vaatab. Vahel, kui inimesed on isekeskis oma koduses ringis, võidakse tõesti ennast lõdvaks lasta ja öelda välja kõike, mida sülg suhu toob. Kui tegemist on aga avaliku ruumiga (parlamendisaal on ju avalik ruum või kuidas?), siis püüab isegi kehvast lastetoast tulnud inimene ennast teatud raamidesse pressida ning neelab osa keelt kõditavatest lollustest lihtsalt alla. Üks osa Toompeale sattunud „rahvaesindajatest” pole elementaarsest viisakusest justkui midagi kuulnud ja käituvad riigi esindussaalis nagu tavalised uulitsapoisid-tüdrukud. Piinlik on.
