Ester Šank
Saue valla leht kannab naljakat nime – Saue Valdur. Kui kellelgi juhtub olema mõni Valduri-nimeline tuttav – ja mul on –, siis seda lõbustavam see nimi tundub.
Vaat avaldas see naljaka nimega leht oma maikuu numbri esiküljel loo, mis ehk mõnd inimest samuti lõbustas. Mind siiski mitte, ehkki mul ei ole vähimatki rannavolle vastu, millest lugu pajatas. Pigem muutusin valvsaks juba loo pealkirja lugedes: „Kurgiväljade asemel rannavolle”.
Nimelt on Laagri alevisse endiste Sagro kasvuhoonete asemele veetud sadu tonne liiva, et rajada nõndanimetatud rannaspordikeskus. Vallaleht teatas uhkusega, et kaheksa väljaku jaoks toodi kohale sada autokoormat liiva. Inimene peab ju saama end ometi rannas tunda isegi siis, kui lähim veekogu jääb temast kilomeetrite kaugusele!
Ent see pole veel kõik. Kui juba rannaspordikeskus, on kavas samasse rajada ka saun ja lebola. Arusaadav – volle rannaliival ajab ju higistama, nii et pärast mängu kulub saun ja lõõgastus marjaks ära. Kuid lugu ei piirdu veel sellegagi, sest saunamõnule tõotab tulla ka järg. Igatahes Saue Valdur rõõmustab: „Sobivalt kõrval on ka resto tagauks, kuhu söögikoht loodetavasti oma suvise terrassi ehitab.”
Seega neli ühes: rand, võrkpall, saun ja restoran ühes paketis. Kusjuures kõik käe-jala juures ja tagatipuks võid otse saunalavalt restorani minna. No on ikka mugav elu seal Laagris! Ja kellele neid kurke vaja on?!
*
Järgmises loos Saue Valdur nii optimistliku tooniga ei jätka, aga arutamisainet pakub ikka. Avaloo pahupidine moraal – rahaga võib teha ka s…st saia ja terve talupojamõistuse peale vilistada – paistab teise loo puhul saavat peale uue vindi. Inimene, kes soovib kõiki mugavusi oma koduukse taha või veelgi parem, otse magamistuppa, ei tarvitse tahta teistele sama lubada.
„Süüdimatu tossutamine peab lõppema!” kuulutab Saue Valdur teises loos. Ja kurdab lähemalt, et „paljudel on säilinud halb komme aiajääkidele lihtsalt tuli otsa panna”.
Tundsin end kohe väga puudutatuna, sest pean tunnistama, et minulgi on see halb komme küljes. Nagu ka enamikul meie aleviku elanikest – ikka põletame kevaditi-sügiseti oma aias puuoksi ja vahel ka tammelehti, mis on kehvad kõdunema. Seda tehakse tuulevaikse ilmaga või sobiva tuulesuunaga, et naabreid mitte häirida. Ja eks nii ole maal ikka tehtud. Sootuks kilplaslik oleks hakata siit aiajääke prügimäele vedama.
Kui aga naabrite „süüdimatu tossutamine” paneb alatihti pea valutama ja silmad kipitama, nagu Saue Valdur teada andis, siis on ilmselt lüngad kas ühe poole talupojamõistuses või teise tolerantsuses. Permanentselt aleviku kohal hõljuv grillitoss kui elustiili näitaja on vist märgatavalt kergem taluda.
