Kaja Tammar, raamatukoguhoidja
Kristiina Ehin on naine, kes on jõudnud end teostada mitmes valdkonnas, ta on nimi eesti kultuuris ja täht meie luules. Kristiina on Vähi tähtkuju lapsena 14-aastaselt luuletama hakanud ja aastaid seda tegevust edukalt jätkanud, ent esimene avaldatud luuletus oli 1985. a Tähekeses, kui Kristiina oli 8-aastane.
Enne veel, kui Kristiinast luuletajana rääkima hakati, on ta end tõlkijana näidanud. 1999. a ilmus Varraku kirjastuselt Penelope Fitzgeraldi biograafiline romaan “Taevasinine lill” ja 2002. a Huma kirjastuselt Robert Bly “Ürgmees: raamat meestest”, mille eesti lugeja ette toomine oli perekondliku koostöö vili. Luulet on Kristiina tõlkinud isegi sloveeni keelest. Kristiina on osalenud luulefestivalidel paljudes riikides, näiteks Islandil, Rootsis, Inglismaal, Ungaris, Ameerikas. Kristiina Ehinilt on ilmunud kümmekond luulekogu eesti keeles ning terve rida teistes (inglise, saksa, rootsi) keeltes. Kristiina on avaldanud ka mõned proosaraamatud, millest tuntuim „Paleontoloogi päevaraamat“, kus ta kirjeldab oma lapse- ja koolipõlve Raplas.
„Kevad Astrahanis: luuletusi 1992 – 1999”, 2000. Raamat näib lihtne ja tavaline, torkab silma luuletuste naiselikkus, need on liikuvad, elavad ja väga omapärased.
„Simunapäev”, 2003. Kristiina teine kogu on esimesega võrreldes filosoofiliselt palju ühtsem ja läbimõeldum. “Simunapäev” oli üks aasta tippe. Head luuletused äratavad pilte ja lõhnu, igatsusi ning ununenud mälestusi.
„Luigeluulinn”, 2003, 2006. Mõistmise võtme annab Kristiina – hoida koos elavaid ja vaime ja unistusi. Siit aimub kaunite armastusluuletuste kõrval linna- ja elutempo ängi ning feministlikku hõngu.
„Kaitseala”, 2005, keskendub murele põlisväärtuste pärast. Mohni saare muljed. Kogule omistati kultuurkapitali luuleauhind.
„Emapuhkus”, 2009. Kristiina Ehini viies luulekogu. See on kirjutatud kahe aasta jooksul väikese lapse kõrvalt. Luulekogu käsitleb naiseks ja emaks olemise erinevaid tahke nüüd ja ennevanasti. Luuletusi saadavad katkendid autori perepärimusest, mis loovad sideme esiemadega.
„Viimane monogaamlane”, 2011. Ikka on armastus käsil, selle kõrval rusud ja lõpmatu lootus. Inimsuhete keerulisus ja igikestvus leiab igal ajajärgul oma luulekeele.
„Kohtumised”, 2017. Luulekogu keskendub päriskohtumiste tähenduslikkusele virtuaalsuhtluse ajastul. „Lähisuhted, laste ja vanemate kontakt, vajadus emakeelse kultuuriruumi järele, sõprade otsingud ja igapäevaelu mõtestamine on selle luulekogu tähtsaimad märksõnad,” kirjeldab autor raamatu sündi.
„Aga armastusel on metsalinnu süda”, 2018. Kaheksas luulekogu räägib suhetest ja üksindusest, metsast ja merest, ahnusest ja armastusest. See on lüüriline ja peamiselt riimiline, autor mõtestab oma elukogemust keset ajavoolu ja inimesi, püüdes tundliku kujundi kaudu ühendada argist ja müütilist maailma.
„Janu on kõikidel üks”, 2020, räägib ajaloost, armastusest ja eestlastest. See on luule- ja lugude vormis isiklik ajalookroonika, kus segunevad faktid ja fantaasia ning mis ulatub muistsetest aegadest 2020. aasta karantiinikevadeni välja.
„Janu on kõikidel kaks” on eelmise kogu teine osa. „Pärast eelmise luulekogu „Janu on kõikidel üks“ väljaandmist kirjutasin sama hooga edasi. Tundus, nagu poleks kõik vajalikud tekstid eelmiste kaante vahele saanud. Nii juhtuski, et hakkasin kirjutama eelmisele luulekogule järge.” Raamat on lähipäevadel ilmumas.
Luulelõunal 6. juulil kell 13 Rapla keskraamatukogus loeb Kristiina Ehin luuletusi ilmumisel olevast kogust.
