22. juunil ilmus Sõnumites Siret Saare artikkel: „Raplas tunnustati maakonna parimaid koolilõpetajaid”. Artiklis on märgitud põhikooli kiitusega lõpetajate üldarv – 33 õpilast, nendest 13 (mitte 15) on Kohila gümnaasiumist. Põhikooli kiitusega lõpetanud õpilaste nimed ja koolid, kus õpiti, on jäetud nimetamata. Samuti jääb teadmata, palju oli vastuvõtule kutsutuid.
Küll on nimeliselt loetletud kuld- ja hõbemedaliga lõpetajad, kokku 17 õpilast – see on tunnustus õpilasele ja koolile. Kool, õpilane ja tema kodu on kõik õpitulemuse kujundajad.
Veel on mainitud, et vastuvõtule olid oodatud parimad põhikooli, gümnaasiumi ja kutsekooli lõpetajad koos vanematega.
See on kindlasti hea ja vajalik tunnustamisüritus õpilasele ja tema vanematele ning ka koolile. Seda väljateenitud tunnustamist ei jätkunud aga suurele hulgale põhikooli samuti kiitusega lõpetanud õpilastele ja nende vanematele. Kas vastuvõtt oli ikka parimatele, kui näiteks 13-st põhikooli kiitusega lõpetanud õpilasest ei saanud kutset 9 Kohila gümnaasiumis õppinud õpilast. Kas solidaarsuse väljendamiseks oleks kool pidanud loobuma ka nendest neljast kutsest, mida oli küll rohkem kui esialgu pakutud kaks kutset. Kuidas läks teistel põhikoolidel ja nende parimatel lõpetajatel, see artiklist ei selgu.
Pealkiri on seega eksitav, sest tunnustati ju ainult osa maakonna parimatest koolilõpetajaist. Kes selgitab, kuidas juhtus ja miks nii oli, et ei väärtustatud ühtemoodi kõiki põhikooli kiitusega lõpetanud õpilasi? Millise jälje jätab see ürituse kvaliteedile?
