Kui ausammas ei ole auasi

Ester Šank

Kas meil on kogu aeg klaarida mingid (poliitilised) arved monumentidega või nende abil?

Eelmisel nädalal pani Postimees püsti veebiküsitluse: kas tead mõnd siiani seisvat punamonumenti Eestis? Või tead neid isegi mitu? Eks seal esitata alatasa veidraid küsimusi, mille tulemused ja nende interpreteerimine tekitavad omakorda küsimusi. Seekordsele ponnistusele vaatamata – tavatult rippus küsimus üleval hea mitu päeva – jäi tulemus lahjaks. Vastajaid oli tavapärasest „PM gallupist” oluliselt vähem, ca 6800, kellest 80% teadis selliseid monumente. Kuid kindlasti on teadjaid PM portaali külastajate seas kordades rohkem. Ja see oligi intrigeeriv.

Olen kindel, et valdav enamus eestlastest ei kuulu punamonumentide kummardajate leeri. Põhjusega! Ent kui küsida, kas pooldate kõigi nende monumentide teisaldamist (mida PM võinuks küsida, aga millegipärast ei küsinud), siis ei oleks tulemus ilmselt nii mustvalge. Sest paljud saavad aru, et see „teisaldamine” tähendab õigupoolest hävitamist. Olgu siis reaalselt või mentaalselt. Ja seda võib tõlgendada barbaarsusena.

Nagu kõike aegade jooksul loodut, võiks ju monumentegi vaadelda oma aja kontekstis, jätta need rahule ja mitte asuda nendega võitlema iga poliitilise pöörde järel. Või tuleks saata tuleriidale ka kõik sotsrealismi vaimus kirjutatud raamatud ja maalitud pildid? Mispoolest erineb see monumentide hävitamisest varasematel aegadel?

Selmet teha rahu oma minevikuga ja vaadata nõukaajal loodule targema üleolekuga, klaarime ikka veel arveid monstrumitega. Justkui võiks praegune elu või meie ise sellest paremaks muutuda. Või tuleks siin näha mingit asendustegevust, vältimaks olulisemate probleemideni jõudmist?

Ajaloost
Ma ei taha sugugi väita, et monumendid pole üldse olulised. Vastupidi! Need võivad peegeldada mitte üksnes ajastu poliitilist meelsust, vaid ka väärtusi. Tarmo Vahter puudutab raamatus „Võitlus tuleviku pärast” muu huvitava hulgas riivamisi Tallinnasse vabadussamba rajamise saagat, mis sai alguse ligi sada aastat tagasi. Sellest tekkisid mul mõned lingid nii lähiajaloo kui ka praeguse monumentide-aruteluga.

1936. aastal tahtis Eesti valitsus rajada iseseisvuse 25. aastapäevaks Tallinnas Vabaduse väljakule suurejoonelise Vabadussõja memoriaali. Siis ei saanud muidugi ette näha, et monumenti poleks 1943. aastal saanud kuidagi avada, ent toona ei jõutud isegi kavatsusest kaugemale – nii nagu paraku varem ja hiljemgi.

Ambitsioonid olid mitte lihtsalt suured, vaid lausa grandioossed. Eestlased ei tahtnud alla jääda lätlastele, kes jõudsid 1935. aasta sügiseks graniidist 42 m kõrguse vabadussamba avamiseni Riia südalinnas. Meie vabadussamba kavandajad nägid seda Vabaduse väljakul veel mõne meetri jagu kõrgemana või siis Harjumäe otsa püstitatuna üle linna sirutumas.

Et kogu memoriaalkompleks võtnuks enda alla suure osa linna keskväljakust, tulnuks idee teostamiseks lammutada Jaani kirik. Sellega kogudus ei nõustunud, samuti mitte asendusvariantidega – ei linnalt saadava uue krundiga ega ka Oleviste või Niguliste kirikuhoone omandamisega baltisakslastelt. Mõte sumbus vaidlustesse ja see polnud esimene ega ka viimane kord.

Kui 1925. aastal kutsuti kokku Vabadussõja mälestamise komitee, oli selle üks eesmärke jäädvustada mälestus väärika ausambaga. Korraldati arhitektuurivõistlus, kuhu laekunud kavandid olid üks mastaapsem kui teine. Monumendi asukohaks pakuti nii Vabaduse väljakut kui ka Harjumäge. Täpselt nagu ka aastakümneid hiljem juba taasiseseisvas Eestis. Siis õnnestus minulgi neis aruteludes osaleda.

Kõik on poliitika?
1990-ndateks oli Eestis taastatud-püstitatud kümneid Vabadussõja monumente, teiste seas ka Rapla kirikuaias. Tagantjärele võiks öelda, et õige aeg seda teha saabus juba aastal 1988, laulva revolutsiooni harjal. Siis ei targutatud ega vaieldud pikalt, kas ja millal teha, vaid võeti ette ja tehti ära. Suuresti rahva annetustest. Nii tegime ka Raplas ning seda mitme tollase poliitilise liikumise, sadade inimeste ja – sic! – isegi nõukaaegse rajooni täitevkomitee toetusega.

Arvatavasti poleks see läinud enam nii lihtsalt paar aastat hiljem, kui üldrahvliku üksmeele aeg sai otsa ja koos parteidega tõusid esile erakondlikud eelistused. Need kaks käsikäes said ühiskonnas üha mõjukamaks, nii et kippusid varjutama ka üldinimlikke väärtusi. Seda võis kogeda näiteks nullindatel president Rüütli juures peetud aruteludes vabadussamba rajamise üle.

Näis valitsevat veendumus, et selline peaks Tallinnaski mitte lihtsalt olema, vaid tulema üldise heakskiidu ja väärikusega. Ühegi erakonna poolt otsest vastuhäält ei tulnud, leiti aga nn huvigruppe, kes jäid eriarvamusele küll asukoha, küll lahenduste suhtes. Tagatipuks püüdis mõni partei selleski küsimuses kasudega kaubelda ja pakkuda „häid diile”: toetame presidendi ettepanekuid, kui vastu saame Eesti Panga presidendi ja veel mõne muu kõrge koha. Et seejärel tahta vastukaubaks veel midagi. Ja siis veel.

Aastad möödusid. Kadriorgu tuli uus president ja Rüütel ei saanud minna enam ajalukku kui riigipea, kelle ajal püstitati lõpuks Vabadussõja monument. Seega saabus kiire otsus. Kahjuks võime nüüd Vabaduse väljakul näha, mis sellest lõpuks välja tuli.

Mõneti sarnane üleolevalt ühemõõtmeline suhtumine näikse valitsevat praeguseski monumendi-kampaanias. Võtame maha! Isegi kui parteid ei lepi omavahel kokku (nii nagu see on ennegi olnud – „Paneme püsti!”). Kui ei lepi, siis on ikka üks partei, kelle päralt on jõud ja seega ka õigus, kellest on saanud „meie ajastu au, mõistus ja südametunnistus”.
(PS! Teadlikult hoidusin siin puudutamast pronkssõdurit.)