Kohila gümnaasiumis kord kuus toimuva Kohila õpitoa teema oli sel korral, 6. oktoobril meie hõimurahvaste käekäik. Fenno-Ugria nõunik Jaak Prozes keskendus Venemaa Föderatsioonis elavate soome-ugri rahvaste olukorrale ja probleemidele.
Prozes on ajaloolase taustaga ja uurinud soome-ugri rahvaid ja peamiselt nende rahvusliikumisi. Selle teemani viis teda juhus ja nüüdseks on ta soome-ugri rahvastega tegelenud 34 aastat.
Vastamaks küsimusele, kuidas läheb meie hõimurahvastel, peab esmalt teadma, kes need hõimurahvad on. Prozes sõnas, et eestlased eriti ei teagi, kes meie hõimurahvad on. Kohaletulnud siiski mõningaid soome-ugri rahvaste nimetusi teadsid ja seda, et põhja poolt on vadjalased ja lõuna poolt liivlased meile keeleliselt kõige lähemad.
Soome-ugri rahvastest rääkides meeldib Prozesele näidata kaarti, et tekiks geograafiline perspektiiv suurest maa-alast, kus soome-ugri hõimud asetsevad. Kõige põhjapoolsemad (ka kogu maailma mõistes) on nganassaanid ja kõige lõunapoolsemad ungarlased. Kuskil on aga nende hõimude algkodu ja see küsimus, kuskohast ma tulen, on inimesi alati paelunud. Prozes sõnas, et ta ei oska öelda, kus me algkodumaa on, hüpoteese on erinevaid.
Soome-ugrilased armastavad keelepuid ja Prozes rääkis üht näidates, et tegelikult saab see alguse uurali keeltest ja jaguneb omakorda soome-ugri ja samojeedi keelteks. Erinevates keeltes on kõige sarnasemad sõnad puu, tuli, vesi, nool ja kala, mis viitab sellele, et ajal, mil need tegevused olid põhilised, olid praegused hõimurahvad ühises algkodus koos.
Arve vaadates midagi väga rõõmustavat pole, paljud hõimud on päris väikesed. Näiteks liivlasi on 250, neist keegi ei räägi enam liivi keelt emakeelena ja umbes 100 on neid, kes mingil määral räägivad. Arvuliselt kõige vähem on aga vadjalasi (64), kes kuuluvad läänemeresoomlaste hulka. Kõige arvukamalt on ugri rahvaste alla kuuluvaid ungarlasi, 13 miljonit. Selle kohta, et meie hõimurahvaste arvukus aina väheneb, ütlevad eelkõige venelased, et see on loomulik, kui keeled ja rahvad kaovad. „Nad aga ei saa aru, et see on üks osa inimkonna kultuurilisest ja keelelisest rikkusest ja seda oleks eriti vaja kaitsta,” sõnas Prozes.
Vadjalaste ja liivlaste puhul on see väga otseselt ka osa meie, eestlaste, kultuuri kadumisest. „Kui pole neid juuri, siis lööb meie rahvuslik identiteet kõikuma.”
Vene keel trügib peale
Venemaal on soome-ugri rahvaste koguarv 2,5 miljonit, kuid miljon neist ei oska enam oma emakeelt ja enamasti just noored ei oska, nii et tulevikus on pilt veelgi tumedam. Prozes ütles, et hõimurahvaste rahvaarvu vähenemises saab peamiselt süüdistada Vene riigi rahvuspoliitikat, mida on tahtlikult suunatud. Näiteks on rahvuskeelte õppimine vabatahtlik ja kui vanemal on vaja valida, kas õpetada lapsele mari keelt või inglise keelt, siis tuuakse emakeel ohvriks. Samuti pole rahvuskeeled võimukeelteks ja riigikeelteks on need vaid paberil, kohalikes omavalitsustes neis keeltes asju ajada ei saa.
Vene keel trügib igal sammul peale ja kui kogu aeg mängiv televiisor on igas ruumis, siis võib lapsevanem küll üritada lapsega mari või udmurdi keeles rääkida, kuid laps vastab ikka vene keeles. Rahvuskeelsed saated on praktiliselt olematud ja sama lugu on raadioprogrammide ning omakeelsete ajalehtede ja raamatutega. Ka soome-ugri rahvaste pealinnades pole nende endi emakeelt tänavatel kuulda, linnad on kui tüüpilised vene linnad ja alles tänavasilte vaadates on näha, et need on kakskeelsed.
Esindatus võimuorganites on soome-ugri rahvastel väike, mis Prozese sõnul on mõnes mõttes ka paratamatu, kuna enamasti elatakse maapiirkondades ja kõrghariduseni jõudmine on keerulisem. Rahvuslike komplekside tõttu ei usaldata ka oma inimesi seadusloome juures ja seda on näha parlamentide koosseisudes. Kodanikualgatus on olematu ja kui ongi mõni hõimurahvaste organisatsioon, on need valitsuse lõa otsas.
Otsides põhjuseid, miks soome-ugri rahvaste olukord nii kehv on, tuleb pilk heita minevikku. Aastasadu on Venemaal neisse sisendatud rahvuslikku alaväärsuskompleksi suhtumisega, et tegemist on viiskudes metsades elavate hõimudega, kes ei saa millegagi hakkama. Enda õiguste eest mitteseismise põhjused on 1930-ndate repressioonides, kui soome-ugri rahvaste haritlaskond lasti maha või küüditati. Selle põhjuseks toodi vandenõuteooria soome-ugri rahvaste vabastamisest, milles väideti, et soome-ugri rahvastel on illegaalsed kontaktid Soomega.
Rahvuskeelsed blogid ja etnofuturism
Kõik ei ole siiski üdini halvasti. On märke, mis näitavad paremuse suunas. Näiteks on internetis mitmed rahvuskeelsed grupid ja kodulehed, kus omakeelseid asju aetakse. Samuti käib keelte digitaliseerimine ja sõnavara arendamine, eriti komide ja maride poolt. Tekkinud on ka rahvuskeelseid blogisid ja arendatakse Eestist alguse saanud etnofuturismi, ehk nähtust, kus võetakse vana ja pannakse tänapäevasesse vormi (Eestis on selle näiteks ansambel Trad Attack!).
Olemas on keelekümbluse võimalused, kus luuakse keelepesa kas külas või lasteaias.
Mõru vahemärkusena lisas Prozes, et isegi see teema leidis halba äramärkimist Venemaa haridusministri poolt, kelle arvates karjala keele taaselustamisega eemaldatakse karjalased vene kultuuri ja keele positiivsest mõjust. „Jutt on üks kord nädalas kaks tundi lastega karjala keele rääkimisest ja juba nähakse selles ohtu, et vene keele ja kultuuri progressiivsest maailmast viiakse noor inimene eemale,” sõnas Prozes.
Positiivse poole pealt saab veel välja tuua rahvuslike usundite kasutamise, märkimisväärse teatrikunsti arengu, esimeste rahvuskeelsete filmide ilmumise ja julguse taas rahvuskeeles näiteks ühistranspordis kõneleda.
Üle ega ümber ei saanud ka Venemaa-Ukraina sõjast. Prozes rääkis, et märgid sõjast hakkasid ilmnema pärast 2014. aastat, kui rahvusvaheliste soome-ugri rahvaste organisatsioonide tegevust kas pidurdati või peatati Venemaal. Kui sõda algas, oli nii pooldajaid kui ka protestijaid, paljusid küll survestati pooldama. Esialgu tundus sõda hõimurahvaste jaoks millegi kaugena, nüüd on sõda aga kõigini jõudnud, kasvõi mobilisatsiooni kaudu. Selle eest lähevad mehed aga jõhvikale, ja sinna minnakse ikka nädalateks, maastikule, kuhu peab oskama minna.
Moodustatud on ka rahvuslikud väeosad, kuid pigem on tegemist territoriaalse valikuga, hõimurahvaste esindajaid on neis piirkondades tegelikult aina vähem. Palk aga, mida noortele meestele sõttamineku eest pakutakse, on hea, nii et soome-ugri poisse on kindlasti ka rindel.
Tulevikust rääkides ütles Prozes, et hetkel oodatakse Venemaa rahvaloenduse andmeid ja praegu toimub soome-ugri maailma lõhenemine. Eesti-Soome-Ungari otsivad küll koostöövorme soome-ugri mõtteviiside arenguks ja tagamaks teadusmõtte vabadust. Praegu käib ka kogutu publitseerimine ja näiteks Fenno-Ugria raamatukogu saab järgmisel nädalal e-kataloogis ESTER avalikuks.
