Ma armastan kirjandust. Lugemine on mu lemmiktegevus olnud juba lapsepõlvest. Lugemine mitte ainult ei rikasta inimest sellega, et pakub uusi teadmisi ja laiendab sõnavara, vaid see avardab silmaringi ja õpetab maailma mõtestama.
Empaatiavõime ei ole meile kaasa sündinud, vaid me kas omandame selle või mitte. Keegi kuskil kunagi kirjutas, et raamatud ja lugemine on arenevate noorte jaoks peamine mõjutusallikas, tänu millele saab kujuneda ja kinnistuda empaatiavõime. Võib-olla osalt tänu empaatiavõimele, mille olen endale külge kasvatanud suure lugemishimuga kasvueas, aga võib-olla ka tänu asjaolule, et ma lihtsalt palavalt armastan kirjandust, ei mõista ma absoluutselt Kaur Kenderi kurikuulsat teost ümbritsevat kära, ammugi mitte süüdistust.
Olen lugenud mitmeid Kaur Kenderi teoseid, loen neid tõenäoliselt tulevikus veelgi ning soovitan ka teistele. Kindlasti ei ole Kender mu lemmikkirjanik, ta stiil ei ole selline, mis mind tohutult paeluks. Tema lugude süžeed ei pane mind unistama tema võimalikest uutest teostest. Küll aga on neid siiski üsna huvitav lugeda, silmaringi avardavad nii või naa, ja kuna maitsed ja elukogemused on erinevad, võib ta ju kedagi sügavalt kõnetada.
Ma ei ole lugenud kahjuks tema seda kirjandusteost, mille pärast ta kohut käib. Kahjuks mitte sellepärast, et ma ei saa enda seisukohti nii hästi argumenteerida, vaid kahjuks sellepärast, et mind siiralt huvitab, mida ta kirjutas ja mis lugu see selline oli. Aga selleks ei pea olema teost lugenud, et mõista, et sõnavabadust ei saa ega tohi piirata. Ühe kirjandusliku teose väärtus ei seisne selle üksikutes osades ja kirjandusteos ei peagi olema kellelegi suunatud, ei peagi meeldima, aga see ei tähenda, et see ei või eksisteerida.
Kenderi kohtuistungil said sõna eksperttunnistajatena eesti kirjandusteadlased ja nende sõnavõtud on kõik kenasti nihilist.fm lehel loetavad. Keegi neist ei kahtle, et tegemist on tõepoolest kirjandusteosega. Nende põhjendusi ja selgitusi ahmides tundsin end kui tudeng loengusaalis. Soovitan hinnatud kirjandusteadlasi lugeda eriti just neil, kes kahtlevad, et Kenderi teosel oleks koht maailmas, aga ka neil, kes tahavad lihtsalt midagi ääretult huvitavat lugeda.
See on looming, see on teos, see on kunst ning sellel on koht. Lugemise nagu teistegi vahvate tegevuste puhul on see asi, et see on vabatahtlik. Sügavalt lausa. Keegi ei saa sundida raamatut avama ja selle sisuga tutvuma.
Mis puudutab selliste n-ö rõveda sisuga tekstide olemasolu aktsepteerimist, ei ole ma siiani aru saanud, miks alaealise vägistamise kirjeldamine on kuidagi vähem aktsepteeritav kui alaealise tapmise kirjeldamine. Mul on üsna raske lugeda ükskõik missugust tapmise või seksuaalkuriteo kirjeldust. See, et mulle väga ei meeldi, ei tähenda aga, et sellel ei ole kirjanduses kohta ja et raamat selliste kirjeldustega ei võiks olla tervikuna väga hea. Kender ei leiutanud jalgratast, nii palju kirjanikke enne teda on kirjeldanud oma teostes kujutlematult rõvedaid tegusid.
Kohtus küsitakse kirjandusteadlastelt, kelle jaoks seda teost vaja on, kui see ei ole Kenderi kõige parem teos ja tekitab tülgastust, nagu nad oma arvamustes on väitnud. Vastus on imelihtne – kirjandusteos, autori looming ei ole selle võrra vähem looming, kui see ei meeldi kellelegi. Kirjandus nagu muu kunst tuleneb välismaailma mõjul autori sisemaailmast ja on kunstniku isiklik väljendus ega eelda tingimata, et sellele on publik. See ei ole toode, mida luuakse vastavalt nõudlusele.
Minu hinnangul on meie üldine sõna- (ja loominguline) vabadus ja selle säilitamine palju olulisem kui mure, et maailmas on (järjekordne) raamat, mis enamikule ei meeldi.
Stina Andok
