Mõni aeg tagasi maavanema vastuvõtul käies mõtlesin, et küll see naiseks olemine on ikka raske. Ilusa välimuse nimel tuli osta uus kleit, pesu ja käia juuksuris. Pärast jäin mõtlema, kelle või mille jaoks ma tegelikult end üles löön? Mitte vaid selle peo jaoks, vaid üldse?
Raske tunnistada, aga tegelikult ju teiste jaoks. Üksinda olles võin vabalt ka hommikumantlis ringi lasta ja end hästi tunda.
Tuleb meelde hetk kooliajast, see võis olla põhikooli lõpus, kui matemaatikatunnis pööras mu ees istunud klassivend end ümber ja ütles: „Kui sa ennast meigiksid ja pidudel käiksid, oleksid sa päris ilus.“ Pidudel ma käima siiski ei hakanud ja ega ma täpselt aru saa, kuidas seal käimine mind ilusamaks oleks muutnud. Ehk oleks vaid uue vaatenurga mu olemusele andnud (ja muutunud kättesaadavamaks talle). Kahtlustan aga, et pärast seda klassivenna lauset ilmusid meigiasjad mu koju küll. Kutt ju meeldis mulle ja tahtsin talle meele järele olla.
Nagu üks mu meestuttav ütles, on mehed kahepalgelised. Ühest küljest ütlevad, et hindavad lihtsas riietuses ja naturaalse välimusega naisi, kuid tänaval jäävad ikka vahtima pigem neid, kes näevad sätitud, lakutud, krohvitud välja. Tegelikult sõltub meie enesekindlus siiski väga palju sellest, mida teised meist arvavad. Kehtib see nii naiste kui ka meeste puhul. Suurem probleem on küll naistega. Madalat enesehinnangut aga ei varja ei puudrikiht, ripsmetušš ega treenitud kõhulihased.
Hiljuti võttis Mirtel Pohla sõna, kuna Eesti Ekspress oli kasutanud tema kujutamiseks väga seksistlikku ja tema jaoks alandavat vaatenurka. Mööda oli mindud sellest, et Mirtel on väga tasemel näitleja, rõhutud oli tema “ihu, ilu ja hääle kütkestavusele“. Meedia ülesanne on tuua esile see, mis on oluline. Ja kui meedia arvates on näitleja paljas ihu olulisem tema erialastest saavutustest, siis tekib küll tunne, et midagi on ühiskonnas ikka väga valesti. Eesti Ekspressi peatoimetaja kirjutas Mirteli pöördumisele küll vastuse, mis iseenesest on väga hea, kuid siiski tõi kogu see juhtum välja asjaolu, et ühiskonna suhtumine naistesse on liialt kehakeskne ja seksistlik.
Olgu see õppimiskoht mõlemale soole. Naised peaks mõistma, et nad on ilusad, ägedad ja säravad isiksused ning seda igal ajahetkel. Nii hommikumantlis kui ka kleidis. Ja et enesekindlus tuleb iseenda seest, mitte ei sõltu kellestki teisest. Mehed aga peaksid õppima nägema naise kehast kaugemale, hindama rohkem isiksust, iseloomujooni, huumorit, naiselikku sära. Omast kogemusest tean, kui halva tunde tekitab see, kui mu parimaks omaduseks peetakse midagi mu välimuses. Ma olen ju palju enamat, kui see, mis välja paistab. Ega meestele ju ka meeldiks, kui neid hinnatakse vaid pikkuse, laiuse ja lihasmassi parameetrite järgi.
Nii et tänase päeva ülesanne meestele – tehke naistele komplimente, kuid selliseid, mis ei puudutaks vaid füüsilist välimust. Kiitke naise isiksust, leidke üles need iseloomuomadused, mis teile naise juures tõeliselt meeldivad. Leidke üles naise hing ja tehke sellele suur pai. Ja jätkake nende paide tegemist ka edaspidi.
Helerin Väronen / foto: Siim Solman
