Pimedate Ööde Filmifestivalil esilinastus Kaur Koka ja Mikk Jürjensi dokumentaalfilm “Lõvide Vennaskond”. See on lugu legendaarsest Lõvide jalgpallimeeskonnast, millest kasvasid kaheksakümnendatel välja tulevase Eesti koondise esimesed mängijad.
“Lõvide Vennaskonna” pikkus on 1 tund ja 1 minut ning seda saab vaadata Eesti kinodes. Filmi tegijatest on Raplast pärit filmi produtsent ja kaasrežissöör Mikk Jürjens, operaator Madis Reimund ja teine operaator Ants Tammik. Raplamaa Sõnumid tegi intervjuu Mikk Jürjensiga, et uurida selle filmi tegemise tagamaid.
Miks võtsite ette just Lõvide temaatika?
Pakkumise teha Lõvide jalgpallimeeskonnast film tegi mulle Delfi peatoimetaja Urmo Soonvald, kes on küll ise suur korvpallifanaatik, aga keda oli pikka aega huvitanud Lõvide loo jäädvustamine filmina. Mulle see mõte väga meeldis, aga võtsin väikese mõtlemisaja, sest minu teadmised nendest piirdusid hilisema ajaga: Poom, Reim ja teised koondise päevilt jne. Nende edulugu 80-ndatel oli mulle tuttav vaid väga kaudselt.
Kas see ajastu (kaheksakümnendad) ja Lõvide teema pakkus sulle huvi juba varasemast ajast?
Ei saaks öelda, et see oleks mul kuidagi eraldi hingel olnud, pigem huvitas mind Eesti jalgpallikultuuri sünd ja võib-olla isegi kõige rohkem need inimesed, kellest filmi hakkasime tegema. Ajastu oli meile tegijatena pigem sedamoodi põnev, et oleme ise kaasrežissöör Kaur Kokaga sündinud 1987. aastal – just siis, kui Lõvid olid oma edu tipul. Nii et meie seda aega ise ei mäleta, aga seda põnevam oli sellega tutvuda filmi tegemise kaudu.
Kui kaua kestis töö filmi kallal?
Ümmarguselt aasta. Tegelikult on filmi tegemine selgete osadena eristuv protsess. Alguses oli laual idee, mida ma ei julgenud üksinda ette võtta. Kutsusin paati Madis Reimundi, kes oli teinud mõned aastad tagasi Konstantin Vassiljevist filmi ja Madise ettepanekul võtsime kampa ka Kaur Koka. Kõik me oleme suured jalgpallifännid ja kui olime aru saanud, missugust filmi me teha tahame, järgnes intensiivne ettevalmistus, materjalidega tutvumine ehk eeltöö. Seejärel olid meil intervjuud kevadel ja suvel ning lõpuks tuli see meeletu materjali hulk ka kokku monteerida, otsida ja üles leida arhiivimaterjalid jne.
Kui keeruline oli ligi pääseda arhiivimaterjalidele, mida filmis kasutatud on?
Ütlen ausalt, üsna keeruline. On teatud arhiivimaterjalid, mis olid kenasti olemas ja teada. Oleme filmis näiteks väga palju kasutanud 1986. aastal valminud dokumentaali “Lõvide elust Eestis” kaadreid. Selle filmi olemasolu aitas meid meeletult. Aga kõik ülejäänud lõigud olid ikka korraliku otsimise ja kaevamise tulemus. Lõpptulemust silmas pidades võime olla uhked, et leidsime ja suutsime neid välja ajada nii palju, sest see oluliselt rikastab filmi. Näiteks Mart Poomi karjääri puudutava lõigu jaoks sai välja saadetud umbes 200 e-kirja Inglismaale ja mujale, aga õigused on seal nii kiivalt kaitstud, et lõpuks olime juba käega löömas, kui meile tulid appi Derby County klubi ning ERR-i arhiiv, kus leidus seni kasutamata lõike piisavalt, et saaksime Mardi uhket karjääri mitte ainult ümber jutustada, vaid ka näidata.
Kuidas juhtus nii, et filmi tegemise juurde sattus nii palju Rapla taustaga inimesi – sina ise, Madis Reimund, Ants Tammik?
Rapla on ju kultuuriinimeste pealinn! Madis oli protsessi juures algusest lõpuni, aitas meid alguses stsenaariumi kokku pannes, samuti olid tal head allikad arhiivimaterjalide osas. Ants Tammik on samuti suurepärane operaator, kes tuli meid abistama intervjuude aegu.
Kui valmis olid Lõvid ise (Poom, Reim, Olumets) selle filmi tarbeks intervjuud andma? Pidi neid palju moosima?
Meie jaoks sai filmi tegemine tegelikult alguse siis, kui me Lõvidega esimest korda maha istusime. Enne seda olid meie jaoks kõik ideed puhtalt teoreetilised ja n-ö kuivad, aga nähes neid eluterveid mehi, kes said omavahel nii hästi läbi, kes on intelligentsed, vaimukad ja inspireerivad, mõistsime, et see teekond tasub ette võtta. Nad olid meile igati abiks, alati kättesaadavad, mõtlesid kaasa ja panid sinna filmi oma hinge.
