Jõulude lähenedes kihab kogu sotsiaalmeedia kõikvõimalikest suunamudijatest, kes õndsate nägudega kallistavad robottolmuimejaid, lõhnaõlipudeleid, kreemipotsikuid. Eks ikka selleks, et meelde tuletada, kui hästi need asjad sinna jõulukuuse alla sobiksid.
Piltidele järgnevad kiidulaulud toote headest omadustest ja jutt sellest, kuidas elu nende omandamise järel tunduvalt parem on. Asjad teevad õnnelikuks ja mida enam asju sa jõulupühade lõpuks ette saad näidata, seda õnnelikum oled.
Või äkki ikka ei ole nii? Äkki see kingituse avamise esialgne ja kiiresti mööduv elevus ei ole ikka päriselt õnn? See väike hormooniplahvatus uue asja saamisel on kahtlemata korraks mõnus. Aga ma tahaks loota, et me hakkame üle saama selle liigsest väärtustamisest. Me peame targemalt tarbima. Maa ressursid on piiratud ja tundub rumalus neid kulutada ühe õhtu emotsiooni tarbeks. Ometigi pressib neid osturallisid ja jõulukampaaniaid ikka kuidagi palju peale. Postkast on pungil suurepärastest pakkumistest ja soovitustest.
Ei teagi, kas asi on vanemaks saamises, aga täna tundub mulle palju väärtuslikum kingitus see, kui lähedased ei vaeva mind asjadega, mis mulle mingit kasu või rõõmu ei too. Ma ei soovi oma kappidesse ja riiulitele asju, mis seal tarbetult ruumi võtavad. Ja seda mitte ainult sellepärast, mida nende asjade tootmine keskkonnale tähendab. Ka lihtsalt sellepärast, et palju mõnusam on olla ruumis, kus on ainult need asjad, mis mulle meeldivad ja kasulikud on.
Samas mäletan isegi veel neid aegu, kui kingikoti priskus tundus oluline. Kõikidele armsatele inimestele tuli ju mingi kasvõi väike kink leida ja üle anda. Ja isegi kui soov on kõigile midagi päriselt väärtuslikku kinkida, oli tihtipeale nii mõnigi neist ikka hädaostudest kokku pandud.
Ja kui kinkide tegemise teema tõstatada, kargab ikka kuskilt välja keegi, kes teatab, et talle meeldib kingitusi teha ja viisakas inimene nende üle ei kurda. Arutelud kisuvad tuliseks.
Kas kingitud hobuse suhu on siis ilus vaadata või mitte? Ühed leiavad, et köögikombaini kingituseks saanu peaks rõõmustama, et kinkija tema aega ja vaeva säästa püüab. Omast seisukohast muidugi mõtlen, et kellele see rõõmu teeb, kui ma selle köögikombaini viisaka aja möödumisel keldrisse viin, sest mul pole seda vaja ja see võtab niigi väikeses köögis liiga palju ruumi. Kinkija raiskab raha ja mina oma energiat kingiga tegelemiseks.
Õnneks oma lähedaste seas ei märka ma enam nii palju kingihullust. Üks hea abinõu on olnud ka suhtlemine. Ei ole üldse tabu lihtsalt küsidagi, mida keegi kingiks soovib. Miks ei võiks need kingitused ollagi praktilised asjad, mille soetamisest pääsu pole. Näiteks meie peresisese jõululoosi soovid on tänavu eriti lihtsad. Vaja oleks uut helkurit ja rätikut. Oht, et need kasutust ei leia, on ilmselt üsna väike.
Kord tundusid praktilised kingid mulle kõige vastikumad. Miskipärast arvasin ma, et südamesoojust ei ole võimalik mõõta rätikute või saabastega. Nüüd mõtlen, et südamesoojust ei peaks üldse asjadega mõõtma.
