Alustame algusest, räägi, milline on lavastus „Lihtsalt, rõõmuks”.
See lavastus on nagu pealkirigi ütleb, lihtsalt rõõmuks kõigile, kes leiavad aja seda teatrisaali vaatama tulla. Meie lavastuse kohta ei saa öelda, et tegu on kontsert-etendusega ja samas pole see ka draamatükk. Selles lavastuses ei ole tegelasi kui selliseid ja seega pole ka ühtset pidevat süžeeliini, mis alguse ja lõpu ühtseks tervikuks seoks. Tegu on pigem mõnusa õhtuga, milles on laulu, nalja ja vahest natuke ka romantikat. Miks mitte ka veidi melanhooliat.
Selle pooleteise tunni jooksul on aga võimalik näha laval toimimas üht väga ägedat ja andekat kampa. Eesotsas Imre Õunapuu, kes on multitalent – talle anna ükskõik mis pill kätte ja ta mängib seda perfektselt, lisaks laulab nagu ööbik. Samuti Madis Mäeorg, kes käsitseb vabalt nii trummi kui ka ukulelet, rääkimata imelisest lauluoskusest. Tema soololaul võidab kindlasti kõikide kuulajate südamed. Margus Grosnõi, kelle sarm ei jäta ei lauldes ega kõneldes külmaks mitte ühtegi naissoost teatrikülastajat. Vootele Ruusmaa, kes on samuti mitmekülgselt andekas muusik ning suudab publiku oma esitusega lausa kiljuma panna. Ja loomulikult Teno Kongi, kes kõiki meie muusikalisi palu klaveril või mõnel puhkpillil virtuoosselt saadab.
Nemad on selles etenduses kindlasti kõikidele suureks rõõmuks. Ja kui nüüd küsida, kuhu ma enda jätsin, siis mina olen pealkirjas „Lihtsalt, rõõmuks“ see esimene pool – olen „lihtsalt“ ilus ja teen natuke nalja. Eks ma laula ka.
See lavastus on sündinud trupi ühistööna. Meenuta veidi, kuidas see protsess kulges.
Lavastusprotsessi alguses sai igaüks ülesandeks pakkuda välja 20 laulu, mida me laulda tahaks. Nendest 140 eesti- ja võõrkeelsest laulust tuli seejärel teha valik ja paratamatult jäid nii mõnedki südamelähedased lood välja. Protsessi käigus „võitles“ igaüks oma soovide eest, nii et meid saatsid iga päev hasartne vaidlus, innukus, naer ja vahel ka pisarad. Me olime nagu suur pere, kus küll jageletakse, kuid samas hoolitakse ja kuulatakse üksteist. Aga printsiip oli siiski selline, et lõppvalikusse jääb igaühel vähemalt üks laul, mida ta väga laulda tahab või mis talle väga meeldib.
Milline on sinu tee muusikas olnud? Kas oled ise ka muusikat kirjutanud?
Ma ei arva, et mul on olnud mingi tee muusikas. Ma ei ole muusik ega ka laulja, kuigi teiste valikute puhul võinuks see nii minna. Ma olen väiksest peale küll laulnud (kooliüritustel ja kooris), aga see on ka kõik. Meie peres on muusika olnud alati väga hinnas. Vanaisa mängis kuuldavasti peaaegu kõiki pille, samuti ema vend, mu ema ning õed on lõpetanud muusikakooli suurepäraste tulemustega. Mina käisin muusikakoolis vaid mõne kuu ja pusisin seejärel ise edasi. Minu isa oli kinomehaanik ja ta käis mööda külasid rahvamajades filme näitamas. Ja kõik, kes nendel hetkedel rahvamajast möödusid, võisid kuulda mind kuni filmiseansi lõpuni õues rõõmsalt ja väsimatult lõõritamas.
Tundub, et see komme ei ole siiani möödunud, avastan end väga sageli midagi ümisemas –kodus, teatris, tänaval, koolis, poes jne. Lisaks on mul telefon täis igasugu ümisetud või klaveril klimberdatud helifaile, et äkki läheb vaja. Ja vahel, kui tuleb luuletuhin peale, siis ongi sõnad ja ümin lauluks kokku saanud. Aga needki on jäänud suures osas vaid telefoni helisalve. Nii et ei, ma ei nimetaks seda teeks muusikas. Muusika lihtsalt on minu igapäevane eluosa.
Oled draamanäitleja, kuid vahel üllatad lavastustes publikut oma imelise lauluhäälega. Kummal moel väljendudes – rääkides või lauldes – tunned end kindlamalt, vabamalt?
Kui ma ausalt vastan, siis mõlemad on närvesöövad, eriti kui tegu on esietendusega või korra aastas toimuva kontserdiga. Mulle meeldib laulda, ma naudin seda, aga pabinasse ajab hirm, et sõnad lähevad meelest ära. Etenduse olukorras saab sulle lavapartner alati appi tulla või saad improviseerida ja ununenud repliigi oma sõnadega rahulikult ümber sõnastada. Aga lauldes on see palju keerulisem, sest sinu improvisatsioon peab jõudma muusikale järele. Seal ei ole aega pausi pidada ja pikalt mõelda. Lisaks olen ma ka ülikriitiline enda suhtes.
Laulmine on nauding ja tore, kui see ka kuulajat rõõmustab. Kunagi, pärast üht kontserti Imre Õunapuuga, ütles mulle minu õpetajapraktika juhendaja: „Sa laulad palju paremini kui räägid!“ Ja eks ta vist nii ongi. Lauldes on kergem kuulaja hinge puudutada.
