Emakeelepäeval Rapla keskraamatukogus lugejatega kohtunud Justin Petrone rääkis auditooriumile humoorikaid lugusid eesti keele maailmas ringi liikumisest, mis on andnud ainest ka tema raamatutele. Raplamaa Sõnumitele mõeldes vestlesime hiljem pisut veel mõnest tema kirjanduslikust mõjurist-
teetähisest.
Justin Petrone (37) on lõpetanud George Washingtoni nimelise ülikooli USA-s viisteist aastat tagasi ajakirjanduse erialal. Tema tee loengutele läks kuulsas Washingtoni linnas sageli lähedalt mööda paikadest nagu Valge Maja, Maailmapank või Kennedy keskus. Ta on töötanud ajakirjanikuna paljude väljaannete juures, mis lõppkokkuvõtteks on andnud väga suure kogemuse – lubanud näha palju uskumatult erinevaid inimesi ja ilmu maamuna eri otstes. Ning toota palju tähemärke, sõnu, lauseid, lugusid.
Kirjanik peab tööprotsessis looma tõesti palju tähemärke, seda ei tohi karta, see käsitöö vorm peab olema endastmõistetavalt selge.
Justin Petrone möönab, et tänu ajakirjanikuks olemise kogemusele on see oskus tal kindlalt käes. Kui midagi hästi oskad, siis on seda tore teha, ikka ja uuesti, sa väsid, kuid see on teistmoodi kui olmeline väsimus erinevatest kokkulepetest, lõputust ümberlülitumisest eri tegevuste vahel, mis huvi ei paku, ent tahavad tegemist. Külmkapp saab tühjaks, ahi jahtub maha… Siis ongi palju parem heita kõik segav kõrvale ja võtta põlvile arvuti.
Ta mainis, et Eestis on tema jaoks veel inspireerivat palju, näiteks Viljandist eraldi raamatut tal päriselt ju veel ei olegi, aga see pentsik linnake kahtlemata vääriks seda. Talle jättis ereda mulje kino avamise üritus, kus millegipärast peaesinejaiks olid kinole mitteomased neli karmoškamängijat ja miimid. Ja on muidki asju väikelinnas, mis on tema senisest arusaamast täiesti erinevalt kokku pandud, olgugi samadest osakestest.
Kas juba ülikooli minnes oli kirjanduslik huvi või huvi kirjutada?
Petrone ütleb, et ülikooli astudes oli tal oluliselt rohkem kui praegu huvi poliitika vastu. Kuid “olles kord kanavabrikusse sattunud, ei taha paljud enam kanaliha üldse süüa, mina ka mitte”, võtab ta kokku. “Poliitikud annavad välja andmeid, teateid, lugusid, mis pole tõde. Ka TV vaatajad ja ajalehtede lugejad loevad ja kuulevad asju, mis tõele ei vasta. Nägin isegi kodus, kuidas mu vanemad vaatavad uudist, saadet ja unustavad, et selle taga on ajakirjanik, kes on saate kokku pannud. Tahtsin kirjutada sellest, mis ON tõde. Tahtsin kirjutada elust ja inimestest ausalt, nii nagu mina neid näen. Peegeldada.”
Olete musikaalne ajakirjanik ja kirjanik, teie muusikukõrv püüab kinni valed toonid. Kuidas on muusika teid mõjutanud?
Justin ütleb paremat kulmu ärritunult kõrgemale tõstes, et teda tõesti häirib konarliku inglise keele kuulamine, see oli üks põhjus, miks ta õppis eesti keelt – et vältida purssimise kuulamist ja nuputamist, mida siis öelda tahetakse. Meenutagem, et ta ju oskab inglise keelt oluliselt paremini, võrreldes keskmise angloameeriklasega. Keel on tema instrument, ta teeb koostööd tõlkebüroodega, toimetab ingliskeelseid tekste, sealhulgas juriidilisi. Aga ilmselt tänu oskusele kuulata ja musi-
kaalsele kõrvale on tema eesti keele hääldus keskmisest parem. Ta mainibki, et esimese aasta Eesti hommikud algasid Vikerraadio kuulamisega.
Muusikamõjust jutustab kirjamees järgmist: “Mul oli väga hea tuttav Los Angelesest, ta tegi, st lõi juba u 1998 a oma muusikat, omi helindeid, kuigi tol ajal veel arvutiga õieti muusikat ei tehtud. Andis mulle siis kõrvaklapid, ma kuulasin, ja olin lummatud.
Võib-olla mitte niivõrd tema muusikast, aga arusaamast, et inimene võib kasvõi vana katkise basskitarri ja läpakaga midagi luua, teha ise, mida ta tahab, mis talle meeldib, luua terve maailma. See mõjuski. Ma sain aru, et ka mina võin sedasama, ka mina võin siis mittemillestki midagi teha, midagi, mis mulle meeldib!”
Ta mõtleb rahutult, talle ei meeldi praegu ainult kellegi teise lugu edastada, ta PEAKS ise keskmes olema. Justin tõesti oskab jutujärge hästi enda käes hoida. Ta leiab kiiresti oma loo, jutustab, kuidas ta vanematekodus keldris kõrvaletõstetud asjade hulgast leidis The Rolling Stones’i plaadi ja kuidas ta oli üllatunud, et TEMA korralikud vanemad sellist muusikat olid kuulanud.
Juune Holvandus / foto: Siim Solman
Loe pikemalt 22. märtsi Raplamaa Sõnumitest
