24. novembril Raplas Kõnnumaa MKA kaitse-eeskirja arutamise kokkusaamisel seati kahtluse alla Paluküla Hiiemäe ajaloolis-kultuuriline pärand Kehtna valla esindajate poolt.
Kuna koosolekul-kokkusaamisel oli järjekordselt õhus ka Hiiemäe PIIRIDE teema, siis püüan seda ajaloolis-kultuurilises kontekstis lahti mõelda.
Põlisrahva jaoks on piiride teema veidi arusaamatu. Tuhandeid aastaid vana püha mäega, hiiekohaga see kohe kuidagi ei haaku, kuna piir on sedavõrd uus mõiste, mis on vajalik olnud ainult vallutajatele – läbi aegade.
Toon näite Paluküla Hiiemäest seitsme kuni 10 km kaugusele jääva Liivimaa piiri osast. Ajaloo uurija Tiit Uus avastas 2014. aastal ühel 17. sajandi alguse saksakeelsel kaardil „auch“ ja „auch“ tähistused, mis meie looduses osutusid 400 aasta vanusteks piiriaukudeks – imekombel on neist 4-5 tükki 5 km ulatuses jõudnud tänapäeva.
Põlisrahva jaoks on olnud kala vees, mesi puus, mari maas… (Oleks ka tänapäeval, kui me looduse mitmekesisust sellise kiirusega ei hävitaks ega ojasid õgvendaks!) Kui me siia ilma tuleme, ei pea me ostma vett ega õhku ega ka maad mitte. Tänapäeval on kõigist neist müügiartiklid saanud – sedavõrd on inimesed loodusest eemaldunud. Kui ainult mõned sajad aastad tagasi alustati siin maade mõõtmisega, sai külarahvas (kohalik põlisrahvas) esialgu kõvasti nalja ja naeru. Mis seal mõõta on? Oled noor ja tugev, sul suur pere ja suur kari, siis läheb rohkem heinamaad vaja. Jääd vanaks, järeltulijad jäid tulemata, pole ka suurt karja vaja, ega maadki kulu.
Haopinu talveks sooja hoidmiseks suure ahju kõrval – seda loodus ikka pakub. Vaar-vaar-vaaremad-isad elasid siin ja said kenasti hakkama. Jõgi voolab, päike tõuseb ja läeb looja, aastaajad ja põlvkonnad vahelduvad, paiganimed ikka samad. Mis siin mõõta on? Nüüdseks on pidanud kohalik rahvas vallutajatelt juba mitu korda omale omaenda maad välja ostma.
Näeme kogu koloniaalmaailma, mis on joonlauaga joonitud: kogu Aafrika ja Ameerika. Kriips (loe: piir) on tõmmatud üle inimeste kodade – pole põliselanikega keegi arvestanud. Vallutajad pole viitsinud isegi kohale minna.
Aga muidu ei saa ju sõda pidada, kui piiri ei ole!
Pühale Hiiemäele sõda kindlasti ei sobi.
Kehtna valla esindaja oli 24. novembri koosolekul suuremeelne, et nemad kui maa omanikud hoiavad mäe kõigile avatud. Peaks vist selle koha peal lahkuse eest tänama?
Veel piiridest inimeste hulgas ja looduses
Juba vähemalt kümme aastat leierdatakse (joonitakse, lükatakse) piire külade-valdade vahel siia ja sinna. On kulutatud mõttetult väga palju inimeste väärt aega ja vahendeid, kuid seni pole peaaegu keegi aru saanud, milleks ja kellele seda tüli ja kulu ja ümberrivistamist vaja on? Üle meie rohelise kulla, mis on lageda Euroopa jaoks väga haruldane – üle metsade ja rabade ja unikaalsete külade, tõmmatakse piir, lausa „Hiina müür“ – Rail Baltic. Keegi pole suutnud põhjendada, milleks seda vaja on? Kes vallutab?
Küsige mesilaselt, või kiivitajalt, kuhu, kui kaugele me tõmbame piiri? GMO (muundatud genoomiga organismi) põllu ja mahepõllu vahele? Või MKA (maastikukaitseala) ja tulundusmetsa vahele? Öelge sipelgale, vaskussile, karule, öökullile, et ära siia tule, siin toimub looduskatastroof ehk metsauuendamine! Aga kuhu neil minna, see ju nende kodu! Kõrval samasugune lage laasik kaasiku asemel.
Või oleme sunnitud kohanema nagu too väike lehelind, kes koormakatte ribadest omale väga ohtliku säästumaja sebis.
Võib-olla peatuks hetke ja naudiks seda, mida on veel loodusel pakkuda, enne kui viimane puu langeb.
Nooruses sai otsida kodu ehitamise kohta ning oli üks soonilise uhke kiviga ja laia tammepuuga imeline lagendik. Kui sai sinna mõttes maja paigutada ja prügikasti ja koera haukuma… siis jäi see tamme ja kiviga paik puutumata!
Eha Metsallik, umbusklik prügikorjaja Hiiemäelt / foto: Siim Solman
