Läbi sätendava õhu,
üle karge lume,
pisikene ingel
paljajalu tuleb.
Süda soe ja särasilmil,
külma ta ei taju,
kannab kuuma küünlaleeki
läbi valge saju.
Kätte jõudnud jõulude ja saabuva aastalõpu puhul tahaks soovida kõigile – olgu teil palju kohtumisi selliste sõpradega nagu see ingel, kel on süda soe ja sära silmis, ja kes on valmis teile toeks olema.
Lõppemas on suur saabumise, tulemise ja ootuse-aeg – advendi aeg.
Mida me ootasime? Mida ootame uuelt aastalt, oma lähedastelt, oma kolleegidelt? Eks seda tea igaüks ise kõige paremini.
Iiri kirjanik Samuel Beckett on kirjutanud näidendi, milles kaks meest istuvad laval ja ootavad kedagi. Nad on kuulnud, et keegi, kelle nimi on Godot, pidi tulema nende juurde. Nad ei tea, kes ta on, kuid usuvad, et selle suure tundmatu tulekuga muutub kõik heaks. Ka siis, kui neile teatatakse, et ta tulek on takistatud, ootavad mehed edasi.
Nii sünnib see esimeses, teises ja kolmandas vaatuses. Lõpuks on näidend läbi, ilma et Godot’ ootamine oleks mingit lahendust leidnud. Mehed istuvad edasi ja eesriie langeb.
See tegevuse poolest vaene näidend „Godot’d oodates“ on erakordselt populaarne kogu maailmas. Selles on mingi eriline külgetõmme. Selles on peegeldunud meie eneste hädad: pettumused kaasinimestest, töökohast, abielust, poliitikast … samuti meie suurte ja väikeste soovide mittetäitumisest. Elab ju suur osa inimesi mingis alatises ootuses. Oodatakse suurt õnne, paremat tulevikku, ükskõik, kas selle ootuse nimeks on Godot või midagi muud.
Või oodatakse Jumalat?
Mõned arvustajad on näinud Godot’ nime taga Jumalat. Sarnaneb see ju ingliskeelse sõnaga god (jumal). Nõnda pidi näidend sisaldama varjatud religioosset mõtet. Aga seegi mõte on täis moodsa aja pessimismi, sest Jumalat ei tule.
Kuid autor ise on väitnud, et Godot pole Jumal.
Meil ei ole tarvis oodata, kuni õnn loteriivõidu või varanduse näol rüppe langeb. Meie võit, varandus ja elu on meie enda käes. Tuleb vaid tegutseda. Tuleb valmistuda uuteks päevadeks ja aasta(te)ks, tuulutada oma südamekambrit ükskõiksuse ja loiduse tolmust ning avada oma hingekambrid headusele ja üksteisemõistmisele. Siis süttib me südames kustumatu säraga põlema armastuse- ja lootuseküünal. Nagu salmi-inglil.
Meie õnne suurus ja lootuste täitumine sõltub seatud eesmärkide reaalsusest. Ei tohi lasta end kaasa haarata tarbimishullusest ega teiste edust või särast, mis võib olla väline ja petlik, mis võib olla maskeeritud – nagu näitelaval.
Ning ei ole vaja peita oma muresid, valu, raskusi ja probleeme, vaid jagada neid oma lähedastega, sõpradega või kolleegidega ja üheskoos leida neile lahendusi. Pole mõtet jääda üksi ja oodata tundmatut tulejat, vaid toetuda oma lähedastele. Ka neile, keda meie hulgas enam pole. Otsime ju ikka oma juuri ja ammutame jõudu esivanemate tegemistest, nende loodud kultuurist ja väärtustest.
Mõtiskluseks üks lugu lumehelvestest*
Sadas lund nagu ikka talvel. Suured kohevad lumeräitsakad keerlesid otsekui mingis kummalises tantsus ning langesid aeglaselt maapinna poole. Kaks kõrvutilangevat lumehelvest võtsid teineteisel käest kinni ja hakkasid vestlema.
„Kui tore on lennata, milline imeline tunne!“ ütles üks lumehelves.
„Me ei lenda, me lihtsalt kukume,“ vastas teine helves nukralt.
„Varsti me jõuame maapinnale ja muutume kohevaks valgeks vaibaks,“ rõõmustas esimene.
„Meid ootab hoopis hukkumine. Meid tallatakse poriks,“ vaidles teine vastu.
„Meist saavad ojakesed, mis voolavad merre. Me saame elama igavesti!“ hõiskas esimene lumehelves.
„Ei, me lihtsalt sulame ära ja kaome igaveseks,“ ütles teine lumehelves ohates.
Nende vestlus katkes, nad lasid teineteise käest lahti ja kumbki lendas vastu oma saatusele, mille ta ise oli valinud.
Head inimesed! Soovin teile kõigile rahulikke jõule, realistlike lootuste täitumist, üksteise mõistmist ja toetust teineteisest.
Tõnis Blank, maavanem
*„Ajatud lood“, koostanud Heiki Randla ja Raul Kilgas.
