Lõpuks ometi on kauaoodatud paks lumi ühtlase kihina katnud kogu Eesti ja arusaadavalt sealjuures ka Rapla.
Ennekõike teeb see kahtlemata rõõmu meie mudilaskonnale, kes saavad nüüd õhinal oma suusad ja kelgud keldritolmu seest välja otsida ja kelgumäele vudida. Järgnev jutt võib tunduda küll ühe väikelinna meeskodaniku torisemisena, kuid julgen väita, et päris üksi ma selle murega vahest siiski ei ole.
Kahe algklassides käiva lapse isana vedasin loomulikult lume saabudes oma põnnid õue, raplakate lemmikule, Vesiroosi kelgumäele. Kuna jääaeg Raplat just eriliste kõrgendikega pole õnnistanud, on see Vesiroosi gümnaasiumi külje all asuv tehismägi üks äärmiselt kiiduväärt vistrik keset siledat nahka.
Nüüd siis asja juurde. Kindlasti on nii mõnigi kelgumäel käinud laps ja lapsevanem märganud, et harjumuspärane suur mägi on sel aastal poolitatud siltide ja võrkudega suusamäeks ja kelgumäeks. Mõte ju iseenesest mõistlik, aga paraku on nii, et kelgumägi, mis eeldab suuremat ala ja ka tuntavat kallakut, on lihtsalt üks lauge lumepudrune kitsas mäeriba.
Seevastu harjumuspärane nõlv, mis kõigi Rapla laste lemmik, on endiselt suur ja lai nagu lennuväli oma siledaks lihvitud pinnasega. Paraku on see nõlv aga mõeldud sealt kord tunnis üles rühkivale suusatajale. Lisan siia juurde fakti, et üks tuntud spordimees sõimas ühel õhtul ükshaaval läbi kõik lapsed, kes julgesid kelgutada harjumuspärasel kelgumäel. Just nimelt sõimas.
Ma saan aru, et kõiki silte ja eraldusribasid silmas pidades oli suusatajal õigus, kuid kui me räägime asjaolust, et lapsi on üha raskem ja raskem saada arvutite tagant õue, ja selle juures teeme kõik selleks, et neilt võtta ära see vähene, mida siinne keskkond neile pakkuda suudab, on kusagil ilmselgelt käärid.
Tooksin siinkohal võrdluse multifilmide valdkonnast. Tänapäevaste Hollywoodi multikate saatel üles kasvanud lapsed vaatavad ääretu igavuse ja haigutuste saatel meile armsaid vanu häid vene multikaid. Seal lihtsalt puudub nende jaoks see melu ja möll. See on paratamatu. Ajastu märk.
Vaat nii on ka selle kelgumäega seal Vesiroosi külje all. Kui oled harjunud, et mäest alla lastes läheb su tutimüts tuulest turri, lund lendab ja nägu kisub naerule, siis see ongi lahe. Paraku peab kelgutaja siiski leppima vaevu veniva kelgusõiduga, mis tihtipeale lõpeb juba poolel mäel, sest hoog sai lihtsalt otsa.
Jah, tervisesport on ka äärmiselt tähtis ja üldjoontes on ju siinkandis võimalik sellega tegeleda aasta ringi, aga ma leian siiski, et korralik kelgumägi peaks lastele jääma. Seda enam, et valikuid just üle mõistuse palju ei ole.
Kutsuge mind mässajaks, aga kui lähen lastega Vesiroosi kelgumäele, kelgutavad nad kahtlemata alla sealt, kus rõõm kõige suurem, ja kui tuleb suusataja, ajan lihtsalt lapsed aegsasti eest ära. Hundid söönud, lambad terved.
Siim Solman / foto: Siim solman
