Kui ma mõned aastad tagasi tegin selle ebapopulaarse otsuse ja kolisin tagasi oma väiksesse ja vaiksesse kodulinna Raplasse, teadsin sisimas, et otsus on õige. Võin nüüd tõdeda, et see teadmine saadab mind praegugi.
Samal ajal pean aga tunnistama, et olin siia kolimise ajal sama veendunud kui teisedki selles, et Raplas ei toimu just väga palju. Suured üritused on korvpallimängud ja missivalimised, muust ei olnud keegi väljaspool Raplat elav inimene kuulnudki. Aga ega ma suuri sündmusi ja igapäevast seiklust oma ellu siis ei otsinudki. Rapla on lihtsalt üks südamele väga armas paik.
Olles siin nüüd jälle natukene aega elanud, end sisse seadnud ajakirjaniku ametis ja perekonnagi loonud, tunnen sidet kodukohaga veelgi enam. Just tänu oma tööle on mul olnud suurepärane võimalus olla tunnistajaks, et Raplas tegelikult toimub küll. Eks oleneb ka sellest, mida keegi oma ellu otsib ja mis põnevust pakub, aga päris nii küll öelda ei saa, et mitte midagi ei toimu.
Hiljuti avas Raplas oma keraamika meistrikoja TaevaniMaani üks imearmas noor naine, natukene enne seda avasid samuti noored ja tegusad neiud Loomeruumi, veel mõni aeg enne seda avasid noored maailma näinud mehed Kehtnas oma restorani Eastern Outback. Seega Raplamaal ikkagi toimub ka midagi, tegelikult kogu aeg toimub. Pange tähele, et selle nimekirja mõnusatest ajaveetmiskohtadest moodustasid meile just noored ja värsked tegijad.
Lisaks saan omast kogemusest kiita veel Rapla Elujõu keskust, mis pakub vägagi põnevaid kogemusi ja elamusi, ning ka näiteks Märjamaa kino. Uskumatult paljud kohalikud ei tea veel, et Märjamaal on üks tõeline kinosaal koos kõigi mugavuste ja hüvedega.
Olgu mis on, kõik see ei tähendaks midagi, kui ei oleks neid inimesi. Kõik need asutused, mida ma mainisin, on kellegi loodud. Saan isikliku kokkupuute põhjal öelda, et need asutused on sündinud siirast armastusest. Need inimesed tegutsevad, sest nendes põleb leek, mis neid kannustab.
Juba üksiti sellepärast, et nende inimestega kokku puutuda, ma lähen ja külastan ning saan järjekordse elamuse osaliseks. Ma ei tunne indu keraamikaga tegeleda ega ole ma inimene, kes võtaks osa näiteringist ega ole mul ka võimalust kostitada end igal õhtul restoraniroaga. Ometi ma tahan jälle kõiki neid inimesi kohata, kes just neid teenuseid pakuvad, sest ma tunnen, et nad on erilised.
Nendes on see julgus täita oma unistused ja nad on tõeliselt õnnelikud. See kiirgab neist igasse suunda ja täidab õnnetundega ka minu. Nende puhas rõõm südameasjaga tegelemisest väljendubki kõige selgemalt selles, kuidas nad ümbritsevate inimestega suhtlevad. Mitte keegi ei jää nende soojast naeratusest puudutamata.
Mul on tõeliselt hea meel, et nad on just minu kodukanti end sisse seadnud, et nad rikastavad meie kultuuriruumi enda kohalolekuga, et mul on võimalus minna ja osa saada. Aitäh!
Stina Andok
