Mariliis Vest kirjutas eelmisel nädalal arvamusloo, mis puudutas ilmselt rohkem inimesi, kui autor arvata oskas. Nii usklikke kui ka mitte usklikke.
Need samad elulised ja tähtsad küsimused tiirlevad ilmselt palju meie mõtetes. Veel pool aastat tagasi ei teadnud ka mina Jumalast väga palju. Olin samuti eelkoolieas kirikuga põgusalt kokku puutunud, kirikus jumalateenistuse ajal pinkide vahel mänginud ja oodanud, millal mõni tädi mulle jälle oma taskust kommi poetas. Vanaema juures ööbides luges vanaema enne magama minekut mulle voodiserval õhtupalvet. Mina vaid ristasin käed palve asendisse ega teadnud, mida see kõik tegelikult tähendas. Aga kirik oli loomuliku ja normaalse elu osa.
Ja siis tekkis pikk, peaaegu 20-aastane paus, kus ma vahel harva sattusin jõulupühadel kirikusse. 2015. aasta septembris otsustasin minna leerikooli, sest ka mul oli palju küsimusi.
Üsna pea sai mulle selgeks, et Jumal ei ole loonud häid ja halbu inimesi. Ei ole ta loonud ka mõrtsukaid, vägistajaid ja vargaid. Jumal jätab inimesele valikuvõimaluse. Me kas teeme üht või teist asja või ei tee.
Piibli järgi on esimene mõrtsukas Kain, kes tappis oma venna Aabeli suurest kadedusest. Jumal ei loonud Kaini mõrtsukaks. Kain ise otsustas sedasi käituda.
Jumal saab meid suunata ja näidata meile õiget teed, kuid Looja ei tee meie eest kõiki otsuseid ära.
Ei ole olemas inimest, kes ei oleks oma elus pattu teinud. Me kõik oleme. Kes ei oleks kasutanud hädavalet või käinud lapsena naabri aias õunaraksus? Ilmselt paljud meist on seda teinud. Kuid meil on alati valikuvabadus seda kas teha või mitte teha. Just nagu Aadama ja Eeva loos, kus Jumal jättis inimesele valikuvabaduse. Inimene kahjuks eksis ja sõi ikkagi saatana ärgitusel hea ja kurja tundmise puust. Ei, Jumal ei olnud see, kes inimesele patuvilja ulatas, inimene ise võttis selle.
Eksimine on inimlik, kuid kristlikus maailmas on meil võimalus ka alati andeks paluda. Kui inimene on aru saanud, et ta on eksinud, siis valdab teda suur süütunne ning ta üritab tehtud viga parandada.
Süütunnet tundsid ka Aadam ja Eeva paradiisiaias, kui nad pärast keelatud vilja söömist ennast alasti tundsid ja endale riideid tegema hakkasid, kuigi nad olid ka enne patu tegemist alasti. Jumala halastus ja armastus on alati suuremad kui inimese eksimused. Selle Jumala halastuse oleme saanud läbi Jeesuse märtrisurma, kes oma eluajal oli inimestele Jumaliku armastuse maiseks kehastuseks.
Vastsündinute ja väikeste laste surmasid ongi raske põhjendada. See tundub ebaõiglane ja arusaamatu. Tekivad küsimused, mida lapsevanematele öelda. Kuidas toetada? Ei ole võimalik seletada lapsevanemale, kes on just oma lapse kaotanud, et see pidi nii minema. Oma lähedase kaotanud inimesel on justkui sein ees.
Usk annab inimesele võime näha silmapiiri taha. Kristlikus maailmas on surm maise elu eksistentsi lõpp. Noore inimese surma korral me oleme harjunud alati ütlema, et tal oleks veel terve ilus elu ees olnud. Miks see pidi temaga juhtuma? Kuid tegelikult me ei tea ka seda, kas see elu oleks tal ikka ilus olnud. Aga seal, kuhu selle noore inimese hing ehk läks, on just see paik, kuhu meist igaüks ükskord minna igatseb. Oma elu ja valikutega selles suunas samme seame. Nagu Piiblis öeldud, on Jumala juures üks päev nagu tuhat aastat ja tuhat aastat nagu üks päev, nii et need elamata jäänud aastad siin maailmas on igavikuga võrreldes kui silmapilk.
Kristlikus maailmas usutakse, et Jumal näeb asju ette. Võib-olla hoiti sellega hoopis suuremad kannatused ära igavikus.
On kurb, et paljud inimesed süüdistavad Jumalat halbades tegudes, juhtumistes. Tihti kuuleme inimesi ka ütlemas, et „Jumal, sa näed ja sa ei mürista?“ Kuid kui elus läheb hästi, siis me Jumala nime suhu ei võta. Uskliku elus on aga Jumalale tänu avaldamine üks rõõmustavamaid momente, see ka eeldab, et me märkame ja väärtustame neid elu imelisi avaldusi, mis uskmatu elus kiiresti iseenesest mõistetavateks muutuvad.
Igal juhul on kõigile neile küsimustele võimalus vastuseid leida ning neid arutada ka leerikoolis. Ehk siis kutsume ka kõiki inimesi leerikooli, kes tunnevad, et soovivad ennast nendes küsimustes harida ning nende üle mõtiskleda.
Kevadine EELK Rapla Maarja-Magdaleena koguduse leerikool algas juba 7. veebruaril, kuid kõigil soovijatel on võimalus veel leerikooliga liituda sellel pühapäeval, 21. veebruaril.
Ruth Miilen, EELK Rapla Maarja-Magdaleena koguduse liige / Foto: wall.alphacoders.com
