Inimesed, kes kuulavad Soome vestlussaateid, on täheldanud, et need erinevad Eesti omadest selle poolest, et teine osaleja kuulatakse rahulikult lõpuni ning seejärel alustatakse oma kõnekorda umbes nii: „Jah, aga ma lisan siia veel seda, et …” Meil kiputakse pigem teistele vahele rääkima, vaidlema.
Teine, eriti kui ta on mõnes asjas teist meelt, liigitatakse vastaseks. See ei kehti muidugi kaugeltki ainult saadete kohta, vaid sama võib märgata kõikvõimalikel aruteludel. Eestlane ei lähtu veel Põhjamaade inimese sarnaselt kõigepealt koostöövõimalusest, ühisosast, vaid otsib pigem erinevusi ja vastandub.
Seda võib märgata ka mitme hiljutise sündmuse puhul Raplamaal. Näiteks tahab riigile kuuluv ettevõte AS Hoolekandeteenused rajada Raplasse kodu-tüüpi elamud psüühiliste erivajadustega inimestele. Kohad, mis nad välja valisid, asuvad elamute lähedal või keskel. Piirkonna praegused elanikud on väga vastu. Tuuakse välja oht turvalisusele – kuigi tegu pole inimestega, kes vajaksid tugevdatud järelevalvet. Kardetakse halba mõju kinnisvarahindadele – kuigi mõnelt maaklerilt järele pärides saadaks teada, et sellist mõju ei ole.
Ma usun, et kui inimestelt küsida, kas nad tahavad, et nende kodupiirkonnas seataks elanike jaoks sisse miinimum IQ-nõue ja välimuse standard või tingimused liikumise osavusele ja nobedusele, siis vaevalt et nõustutaks. Tegelikult inimesed soovivad ju lihtsalt, et neil oleks kena ja turvaline kodupaik ning head naabrid. Aga äkki leiabki parimad naabrid hoopis siis, kui vaadata harjumuspärastest raamidest välja?
Paluküla nurgeline laud
Vaidlus Paluküla Hiiemäe üle käib aastakümneid. Kohalikel Paluküla küla elanikel on sellest kõrini – nad tahavad ainult rahu ja leppimist. Aga teistel, kellel mäega oma huvid seotud, ei näi hoog raugevat. Kes tahab puutumatut pühapaika, kes mõnusat meelelahutuskeskust. Igati väärt soovid ju mõlemad. Ja ometi ei suudeta juba kahekümne aasta jooksul üles leida ühisosa, kust üheskoos sõbralikult edasi minna.
Ka viimatisel ümarlaual, mille Rapla maavalitsus kokku kutsus, ei jõutud õieti kuskile. Positiivse noodina toodi pärast välja, et hästi läks, kuna lausa ei kakeldud. Paistab, et tunti rõõmu selle üle, et kellelgi näiteks silma siniseks ei löödud, sest sõnadega kakeldi ju piisavalt.
Ja ometi on ju vaidlejate puhul tegu inimestega, kes kõik hoolivad väga sellest mäest ja sealsest loodusest. Sellest äkki võikski alustada?
Vastane või mõttekaaslane
Targad inimesed on öelnud, et kõigi konfliktide taga peitub kommunikatsioonihäire. See tähendab, et eeskätt kakeldakse sellepärast, et üksteisest saadakse valesti aru või ei saada üldse.
Oma seisukohtade selgitamise ja teise omade kuulamise ning neist arusaamise oskust tuleb samuti õppida ja harjutada, samuti koostööd ja kompromissile jõudmist ning vastasest lugupidamist. Äkki tuleb siis hoopis välja, et vastane polegi vastane, vaid hoopis uus mõttekaaslane, kes mõtleb mõnest asjast põnevasti teistmoodi?
Vivika Veski
