Nädal tagasi räägiti ETV saates “Foorum” haldusreformist. Muu jutu hulgas tõstatus ka ääremaastumise teema.
Keskerakonda esindanud paidelanna Kersti Sarapuu, kes üldkokkuvõttes suhtus omavalitsuste ühendamisse opositsioonile sobiliku vaoshoitud entusiasmiga, tõi siiski ääremaade võimaliku laienemise ettevaatlikult lauale. Umbes nii, et mis siis saab, kui ääremaid tuleb ikka juurde. Margus Tsahkna IRL-ist reageeris teematõstatusele järsult: parteid ei peagi igale poole jõudma, külaseltsid on need, kes hakkavad kaugemates kantides inimeste eest hoolitsema.
Tal oli andmeid, et seal, kus ühinemised on juba varem teoks saanud, olevatki seltsielu tunduvalt aktiivsemaks muutunud. See oli niisugune natuke segasevõitu jutt, millest otseselt midagi välja lugeda oli raske. Kui, siis ainult seda, et pärast ümberkorraldusi on võimutäius parteide käes.
Hoopis otsekohesem on olnud aga suurettevõtjast IRL-i poliitik Tõnis Palts. Postimehe veebileht vahendas 13. märtsil tema sotsiaalmeedias tehtud säutsatust, kus ta on konstateerinud, et haldusreformi käigus rakendubki ainult üks põhimõte: luuakse oluliselt suuremad omavalitsused, kuid „kahjuks ei suudeta rakendada teist põhimõtet, logistilist loogilisust“. Ta on tõdenud, et sellepärast jääb palju saavutamata Eesti kui terviku efektiivse funktsioneerimise kontekstis, kuid pole täpsemalt seletanud, mida ta selle all silmas peab.
Kuna Palts kuulub nende hulka, kes arvavad, et minimaalselt peaks ühes haldusüksuses olema 11 000 elanikku, võib oletada, et parema meelega oleks ta oodanud maakonnasuuruste üksuste tekitamist. See, kuidas need hiigelvallad juhitavad on või kas neid üldse suuremate ümberkorraldusteta juhtida saab, reformijaid muidugi ei huvita.
Küll on Palts pidanud tunnistama, et „tegelikult inimesed maal lühikeses perspektiivis enamuses kohtades isegi kaotavad sellest haldusreformist. Sest igal pool on ikka veel kunne, kes suudavad üldise ratsionaalsuse huvides vastavalt taguda teiste käest välja raha oma kuldhoonete ja mõttetute vesikanalite rajamiseks.“ Jälle on Palts jätnud selgitamata, kes on need kahjulikud „kunnid“ ja milliseid „kuldmaju“ ning missuguseid „vesikanaleid“ ta täpsemalt silmas peab, kuid see polegi antud kontekstis väga oluline.
Tähtis on see, mis nüüd selgelt välja öeldud. Kui Tsahkna pillatud killuke Paltsi killuga kokku panna, saame kinnitust sellele, millest nn haldusreformi tulukuses kahtlejad on juba pikemat aega rääkinud.
Nii et unustage ära jutud teenuste kvaliteedi tõusust, kvalifitseeritumast kaadrist ning nn teenuste kättesaadavuse paranemisest – reformijad ise ei ole hetkekski neid asju tõsiselt võtnud. Ja mingit kokkuhoidu liitmiste rallist ka ei tule.
Mõelge kas või neile ulmelistele summadele, mis aktiivsetele liitujatele boonuseks on lubatud. Isegi rahandusminister Sester (IRL) on tunnistanud, et tema igatahes riigieelarves sellist vaba raha ei näe. Kui mingeid vahendeid üldse kokku hoitakse, siis ilmselt küll ainult enamiku eestimaalaste elukvaliteedi halvenemise arvelt. See, et IRL räägib siin vaid lühikesest perspektiivist, peab tähendama ilmselt seda, et need, kes olude halvenemisega rahul ei ole, kolivad varem või hiljem niikuinii kusagile mujale, kus neil on parem, ja ülejäänud lihtsalt harjuvad ajapikku kehvema eluga – on hullematki kogetud.
Ja lõpetuseks: ei ole õige väita, et kavandatav ei ole reform. On küll – sellega likvideeritakse Eestis lõplikult omavalitsuslik „kunnide“ süsteem ja taastatakse tsentraalselt toimiv parteiline juhtimine. Vanemad inimesed mäletavad, et ka sellega oli võimalik lõpuks harjuda.
Tõnis Tõnisson
