Meenutades Kesk-Eesti pärimuskonverentsi „Kultuuriruumide risttee“ Paides, mis püüdis Eesti keskpaiga vaimset pärandit tugevdada ja väärtustada – see oli suursündmus rahvana olemisest.
Lisaks eelnevate põlvede pärandi põhjatusse varasalve kiikamisse paljudes eluvaldkondades kutsuti üles jäädvustama ka kaasaegsete mälestusi. Ja tõesti, Paides pudenes nutikaid tarkuseteri igast ettekandest kui küllusesarvest.
Kogu päev oli südamlik ja väga väärikalt sätitud. Vanarahva vaimupärandi pärlid ja kõigi esinejate siirad teravmeelsused naerutasid ning sundisid sageli heakskiitvalt plaksutama paarisadat kuulajat. Alustades või kultuuriministriga ning lõpetades Rapla- ja Järvamaa maavanematega.
Ettekannetega astusid üles sellised korüfeed nagu Marju Kõivupuu, Mall Hiiemäe, Mari-Ann Remmel, kelle pärast ma Paidesse läksingi ning ma ei pidanud pettuma. Minu meelest püsisid kõige paremini päevateemas väga südamliku ettekandega Ly ja Kristiina Ehin. Kesk-Eesti murdekeeltest kõneles toredasti Eevi Ross. Ta kahetses, et paarisaja aasta tagustest linnade keelest pole midagi salvestatud, olgugi et seal põhiliselt saksa ja vene keelt kõneldi.
Imeline maasik-Mari oli kogu ürituse jooksul Mari Tammar oma torupilliga ja ka päevajuhina koos Ründo Mültsiga.
Mis siis mulle hinge peale jäi
Tõde jääb kõikjal maailmas tõeks, uurides teisi põlisrahvaid, jõutakse oma rahvalegi lähemale.
Näiteks Kehtna kandi tubli mehe Rait Küti järeldused maiade kohta sobivad suurepäraselt paralleeliks meilegi: “kultuurid“ tulevad peale, põlisrahvad on aastatuhandeid paigal.
Rait väsis muinasjutte kuulamast! Sama siin – õhk, puud, maa ja inimesed on ju samad läbi aastatuhandete. Miks või kas on vaja ainukeseks teadmiseks (tõe allikaks) võtta kellegi ühe vallutaja kirjapandut? Kallutatud nägemust, võõrviha, viletsat muinasjuttu, olgu selleks või riimkroonika? Mitte seda, et muinasjuttudel midagi viga oleks, nood on väga-väga abiks, kuid nad ei saa olla ainukesed tõe kriteeriumid ainult selle tõttu, et nad kusagil raamaturiiulil 100 aastat on hoitud ja ühe isiku nägemusena (tema rikutuse tasemel) kirja pandud.
Näiteks meie alepõldude luul, või maalinnade otstarve. Need, kes metsavendlusest midagigi kuulnud, peaksid ju mõistma, et maalinnade loomaluude leiud on sinna laatade ajal aetud loomadelt, mitte vaenlase eest varjule peidetud karjalt jne, jne. Torniga hoonetesse või kindlustesse pagesid vallutajad, mitte kohalik metsavööndi rahvas. Või see, et põlisrahvas omas keskkonnas nälgib. See on absurd, olgu selleks looduseks või kõrb. Näitena meie kevadine urvaleib (mida näljaaegadel olla söödud), mis sisaldab kogu Mendelejevi tabelit, eluenergiat, mille järele tänapäeva „külluses“ suplev ELiit nälgib.
Tagasi Paidesse: mis mu kõrva siis riivas
Esimene väga väärikas ettekanne rääkis kõigest muust, kuid mitte Kesk-Eestist. Loodan, et too kuulus, imeline professor laseb ka oma tudengid eksamil läbi, kui nad teemas ei püsi. Tema ettekandest saime teada, et setodel on selgroogu… Kus või mis siis Kesk-Eesti selgroog võiks olla?
Ma pakuksin selgrooks Eesti ainukese ida-läänesuunalise muinasaegse sõja- ja kauba-maatee. See põhjendab ka ära, miks siinse rahva päris selgroog paljude 25 a pikkuste sõdade, sõdadest tingitud nälja- ja katkuaegade jne käigus korduvalt on katki tehtud. Seda kultuurilugu ei saa võrrelda ühegi Põhjamaa ega ka vanade Euroopa riikide ajalooga, mida Kesk-Eesti on pidanud piirialana, sõdade tallermaana läbi elama.
1343.a Harju mässu fännina riivas Paide konverentsil mu kõrva (väärika TB ütlus), et too kohaliku maarahva mäss alanud praeguse Rapla maakonna maadelt ning lõppenud Järvamaal. Et see ühendavat meid. 1343.-1345.a vabadusvõitlus on meie rahvakillu jaoks liiga püha ja ajaloos suurimate kaotustega sündmus, mille nimi juba ütleb, kust ta algas. Isegi Kanavere raba (mis ka Järvamaal ei asu) ülekohtused tapatalgud seda sõda ei lõpetanud. Olgugi et Stockholmi ja Riia ja pooleaastase vahega ka Moskva arhiivide tulekahjud 1626.a seda sündmust valgustavaid dokumente põletasid. Kohaliku maarahva kaotused märgitakse 1343.-1345.a 39 000 inimeseni põliselanike hulgast Ordu 308 inimese vastu.
Edasine 200 aasta pikkune orduaeg on meie rahvakildu kõige rohkem vorminud. Keda huvitavad Jüriöö sõja sündmused, siis on olemas Hoeneke riimkroonika ja sakslase Renneri (mälu järgi) tõlgendus sellest, edasi dr Luiga mahukas tõlgendus Rennerist ning Juh. Libe mahukas kommentaar dr Luiga raamatule.
Neis trükistes kaheldakse isegi Padise kloostri munkade tapmises eestlaste poolt, kuna klooster oli Taani valdustes, kellega eestlastel oli parem läbisaamine kui Orduga.
Jätame 673 aastat tagasi mai alguses toimunud Paide konverentsi, kus meie kuningad tapeti, sinnapaika ja tuleme tagasi tänapäeva Paide pärimuskonverentsile n-ö allikate jutu juurde. Vanemteadur Eesti Rahva Muuseumist, kes tuli rääkima Kesk-Eesti toidust, väitis, et muuseum kolib ning selle tõttu ei pääse allikate juurde! Kuid tema enda järeldused? Tema enda ahhaa-mõistmine? Või keelatakse vanemteaduritel teha omi tähelepanekuid, järeldusi ja kokkuvõtteid? Nagu religioonides, kus piibel või koraan annavad ainuma tõe?
See ei tähenda, et ta ettekanne huvitav ei olnud, kuid oleks oodanud enamat. Suurt pärandikogumist ei peaks jätma ainult kogemusteta tudengite kaela, linnukese saamiseks. Lisan siia toiduteemalise mälestuse (Kristiina Ehin kutsus Paides kogu rahvast pärimust jäädvustama!).
Minu vanaisale pandi mõisas vägisi tomat suhu. Tal oli tunne, nagu peaks ta mürgist kartulimuna sööma. Kartulitki hakati alles siis kasvatama, kui mõisad viina hakkasid ajama. Varasem hea söögitaim oli moorputk – pastinaak. Viljagi hakati kasvatama ratsaväe pärast, muidu polnud selleks vajadust.
Kesk-Eesti võimsaim pühapaik on Kirna ja asub ka ristteedel nagu Rapla maakonnas Paluküla, kuid küllap kunagi jõuavad ka pärimuse kogujad sinna.
Näiteks ristteedest ja muinasobjektidest teeb Valdo Praust suure ajaloohuvilise IT-mehena jalgrattamuuseumist tänapäeva avastusi hoopis satelliidi kaudu. Mina mesinikuna aga vaatan põlisteid taimede järgi, mis vallutajate hobusekapjade all siia toodud – tatari aster, mis muinasteede ääres seni vohab, rääkimata tatari kapsast ehk rakvere raipest.
Lõpetuseks
Fännan, naudin ja kogun inimlikke „eksimusi“. Nood sunnivad arutlema-mõtisklema ja kõneldes-kirjutades meeldib mulle hirmsasti, et keegi ei saa kohe mulle kallale karata. Naudin n-ö publikuga või lugejaga müramist!
Eha Metsallik
