Juba mõne kuu pärast toimuvad meid kõiki puudutavad valimised – selgub järgmine Eesti riigipea.
Oktoobris lõppeb Toomas Hendrik Ilvese teine ametiaeg ning seetõttu koguneb augustis Riigikogu erakorralisele istungile järgmist Vabariigi Presidenti valima. Kui ükski kandidaat ei saavuta Riigikogu koosseisu kahekolmandikulist enamust, järgnevad septembris valimised valimiskogus. Riigikogus on jõujooned küll selgelt valitsuskoalitsiooni kasuks, kuid valimiskogus on varemgi üllatusi sündinud. Meenutagem näiteks 2001. aastat, mil opositsiooni koostöös valiti presidendiks Arnold Rüütel.
Kahjuks ei anna tänane valimissüsteem kodanikele võimalust presidenti valida ega kandidaate esitada. Seetõttu toimub valimiskampaania peamiselt kuluaarides ning me ei näe avalikke arutelusid ega debatte. Mitmed poliitikud on küll teatanud oma soovist presidendiks pürgida, kuid reaalset selgust kandidaatide osas pole. Meedia kajastab juba mitu kuud märksa aktiivsemalt hoopis USA presidendivalimiste eelvalimisi, kuigi Ameerika Ühendriikides jõutakse nii-öelda päris valimisteni alles novembris.
President Toomas Hendrik Ilvese kandidatuur käidi tema esimese ametiaja eel avalikult välja juba 23. märtsil 2006. aastal. Sama aasta 6. aprilliks avalikustasid viis kuuest toonasest parlamendierakonnast oma kandidaadid, keda oli kokku kaksteist. Näiteks Keskerakonna presidendikandidaadid olid siis Enn Eesmaa, Aadu Must ja Toomas Varek. Hiljem, valimiskogus toetasime Arnold Rüütlit. Viimati, 2011. aastal valiti president Riigikogus ning siis käis Keskerakond ühiskondliku debati tagamiseks välja Indrek Tarandi kandidatuuri.
Käesoleva aasta augustis presidendiks pürgijatel ja nende toetajatel oleks samuti õige aeg oma kaardid lauale panna. Pelgalt kinnitusest, et soovin kandideerida, ei piisa. Rahvas väärib konkreetset visiooni ja nägemust vähemalt järgmiseks viieks aastaks.
Senise vaikelu on tinginud tänane valimissüsteem, mis ei soosi avalikku kampaaniat ega laiapõhjalisi arutelusid. Kui presidendi valiks rahvas, toimuks kindlasti tõsine debatt Eesti sõlmprobleemide ja tulevikusihtide üle. Presidendikandidaadid avaldaksid arvamuslugusid, annaksid intervjuusid ning osaleksid väitlustel ja rahvakohtumistel kõikjal Eestis. Seeläbi saaks ka inimesed neile oma mõtteid, küsimusi ja ettepanekuid esitada. Täna midagi sellist ei toimu, sest valijate ring on viidud miinimumini ning Eesti inimestel ei ole võimalik oma arvamust avaldada.
Loetletud põhjustel on Keskerakond alati toetanud presidendi otsevalimisi, mis kehtivad enamikus Euroopa Liidu maades. Oleme korduvalt algatanud Riigikogus vastavasisulise seaduseelnõu, mille kohaselt saaks presidendikandidaate üles seada erakonnad ning vähemalt 10 000 hääleõiguslikku kodanikku. Valituks osutuks kandidaat, kes saab esimeses või teises voorus üle poole hääletamisel osalenute häältest. Sarnane süsteem kehtib väga paljudes maailma riikides.
Presidendi otsevalimise seadustamine pole seni õnnestunud, sest enamik parlamendierakondi on sellele vastu seisnud. Levinud vastuväide, nagu riigipea otsevalimised eeldaksid presidentaalse riigikorra kehtestamist, on alusetu müüt. Euroopa Liidus on kokku 28 liikmesmaad, presidendi institutsioon on neist 21s. President valitakse rahva poolt nii presidentaalsetes kui ka enamikus parlamentaarsetes riikides. Eesti kuulub selge vähemuse hulka – oleme üks seitsmest Euroopa Liidu liikmest, kus valitakse riigipea parlamendis või valimiskogus.
Loomulikult ei saa ühtegi valimiskorda muuta üleöö ning seetõttu valitakse sel aastal president paraku veel Riigikogus või valimiskogus. Sellest hoolimata vajame tugevat ja ühiskonnas laia kandepinda omavat presidenti, kelle leidmiseks tuleb teha koostööd kõigi osapooltega. Samal ajal jätkame tööd presidendi otsevalimiste seadustamise nimel. Loodan väga, et 2021. aastal valib riigipea juba rahvas.
Jüri Ratas, Riigikogu aseesimees
