Reedel suutis Rapla Avise korvpallimeeskond taas tõestada oma tugevat võistkonnavaimu ning oskuslikku mängu ja tuua maakonda Alexela korvpalli meistriliiga pronksmedali.
Olgugi et mitmed fännid ja peatreener Aivar Kuusmaa on öelnud, et esimene pronksmedal oli magusam ja armsam, täitus ka sel korral Sadolini spordihoone ülimate emotsioonidega.
Teadagi ei ole Rapla korvpalli suhtes austust ja toetust üles näidanud mitte ainult Rapla inimesed, vaid ka naabervaldade fännid, võib öelda, et peaaegu kogu maakond. See on äärmiselt positiivne. Rapla Avise mänedžer Jaak Karp on korvpallile teinud suurepärast promotööd. Isegi mitte kõige teravama silmanägemisega inimesed on kindlasti märganud kõiki neid punaseid plakateid Rapla vahel, rääkimata ringteele paigutatud korvpallist, raadioreklaamidest ja kõigest muust, mida Karp ette võtnud on.
Seda näeb ka inimene, kes pidevalt korvpalliga kokku ei puutu, et meeskonna ja mängude reklaamimist on ta võtnud täie tõsidusega. Tulemuseks suurepärane töö, mis on toonud peaaegu igal kodumängul Sadolini spordihoonesse saalitäie rahvast. Eks iseenesestmõistetavalt mängivad meeskonna juures kõige suuremat rolli siiski treener Aivar Kuusmaa ning mängijad ise, kuid au tuleb anda kogu tiimile, sest tehtud töö on tõesti suur ja igati kiiduväärt.
Kui vaatasin viimase pronksimängu ülekannet Delfist, jäi autasustamistseremoonial kõrva kriipima üks lause, mis enam väga rahu ei andnud. Nimelt ütlesid mängu kommentaatorid midagi sellist, et Rapla Avis on tõestanud, et Rapla ning Rapla maakond on korvpalli maakond. Esimene mõte seda lauset kuuldes liikus Kohila võrkpalliklubi suunas.
Natuke paneb hämmastama ja teeb mõtlikuks küll, et Kohila võrkpalliklubi oma vägevatele saavutustele vaatamata on maakonnas jäänud kuidagi tahaplaanile. Kui nüüd kõrvutada, et Rapla korvpall sai Eesti meistriliiga pronksmedali ja Kohila võrkpall on võitnud kolmel korral Eesti meistri tiitli ning kolmel korral Baltimaade meistrivõistlustel esikoha, rääkimata eurosarja sisenemisest, tekib kohati küll küsimus, miks võrkpall pole nii võimast toetust leidnud.
Tähendab, võrkpall leiab loomulikult maakonnas toetust. Tuleb aga ausalt tunnistada, et saalitäiest fännisärkidega, trummidega põristavatest hullumeelsetest fännidest on asi natukene ikkagi kaugel. Ma ei teagi nüüd, kas asi on lihtsalt selles, et Kohila võrkpall ei ole ennast ja oma mänge nii suurelt reklaaminud, nagu seda korvpall on teinud (tundub, et võrkpallil ei ole selleks ka eraldi inimest ja võib-olla pole neil ka suutlikkust) või on maakonnas ja üleüldse Eestis lihtsalt korvpallisõpru niivõrd palju rohkem?
Igatahes on minu silmis mõlemad, nii korvpallimeeskond kui ka võrkpallinaiskond teinud maakonnale tõelist au ning väärt võrdset ülistust. Kuna ma ise olen rohkem võrkpalliinimene, siis loodan, et tulevikus saab ka Kohila võrkpalliklubi vähemalt sarnast tunnustust, kaasaelamist, toetust ja kiitust, nagu seda saab Avis Rapla meeskond. Olgu selleks siis erinevad tunnustamisõhtud, saalitäied fänne või veel suurem meediakajastus.
Mariliis Vest
