Kadi Saks on eeskujuks ja juhendajaks paljudele maakonna lastele ja noortele. Tema nõudliku ja kindla, kuid sõbraliku käe all kasvavad andekad rühmvõimlejad Kehtnas, Raplas, Märjamaal, Juurus, Kaius, Raikkülas, Varbolas, Kärus ja Järvakandis.
Alles mõni nädal tagasi tähistasid Kadi võimlejad oma viieteistkümnendat sünnipäeva. Kevadkontserdil esitati viimaste aastate võistlus- ja esinemiskavu, mis on pälvinud palju auhindu. Võimlejate tublid tulemused väärivad kiitust, kuid samasugust tunnustust väärib ka treener Kadi ehk paljudele lastele „minu Kadi“. Seetõttu võtsimegi ette teekonna Kaereperre Valtu põhikooli, kus ta õpetab viiendale-kuuendale klassile loodusõpetust ja on klassijuhataja rollis.
Kolmeaastaselt iluvõimlejaks
Juhtusime Kadiga vestlema viimasel koolipäeval, kui koolimaja oli inimestest peaaegu täitsa tühi. Üheksanda klassi klassijuhatajale aga õppeaasta veel läbi ei ole, tuleb ära oodata eksamid ja lõpuaktus, alles siis saab puhkama.
Enda haridustee meenutamine viib Kadi tagasi Pärnumaale Kilingi-Nõmme, kus möödus lapse- ja nooruspõlv. Seal kasvatasid teda mulgist isa ning Järva- ja Virumaa piirilt pärit ema. Ka kogu võimlemistee sai alguse just ema armsast kodukohast. Juba Kadi vanaisa oli kodus teinud lastega koos akrobaatikat. Eeskuju järgides hakkas Kadi ema juba lapse sünnist saati sama tegema Kadiga. Alguses võimeldi kahekesi kodus, kuni ema märkas, et Kilingi-Nõmmel tegeletakse ka tõsisema iluvõimlemisega. Nii otsustaski ta minna treeneri juurde, küsida, kas tütar saaks osaleda, ja järgmisel hetkel tegeles Kadi juba päris iluvõimlemisega.
Kolmeaastaselt alustas Kadi teed tipptasemel iluvõimlemise maailmas. Kogu tema elukorraldus muutus. Igal hommikul vahetult enne kooli oli tal balletitrenn, pärast koolitunde kaks ja pool tundi iluvõimlemist. Ta meenutab ainukest vaba päeva, laupäeva, sest ka pühapäeviti oli alati üks treening.
Terve kooliaja tegeles ta sellise võimlemisega, kus platsil võisteldi ühekaupa. Viimati võistles ta ülikooli ajal üliõpilasmängudel. Pikkade aastate jooksul ei olnud tal kordagi mõtet ega tunnet armastatud alast loobuda. Isegi kui mõnel korral tuli ette madalseise, ei tulnud käega löömine kunagi pähe.
Kadi usub, et juba lasteaias tekkinud rutiin ja harjumus aitasid motivatsiooni üleval hoida, samuti head tulemused võistlustel. Lisaks võimlemisele jõudis ta laulda kooliansamblis ja kooris. Laulupeole ta aga kunagi ei jõudnud, sest alad hakkasid üksteist segama. Ka tantsupeole sai ta alles keskkooli viimases klassis, selle ajani tegi ta individuaalset tippsporti.
Kurvastusega tõdeb ta, et ajapuuduse tõttu jäi pooleli väga meeldinud laulmine ning elu muutus teise armastatud ala keskseks. „Aga ega ma tegelikult ei kahetse, et võimlemisega edasi läksin. Eriti, kui hästi läks,“ meenutab ta.
Oma alal oli Kadi edukas: ta on olnud oma vanuserühmas Eesti noorsoomeister ning täitnud meistersportlase järgu. Võistlusvahenditeks olid tal hüpits, rõngas, pall, kurikas, lint. Kõiki neid peab ta omamoodi keeruliseks ja raskeks, kõige meelepärasemaks aga kurikaid. „Igal vahendil on oma võlu, väga tegelikult ei saagi eelistada,“ lisab ta.
Kõige keerulisem oli Kadi sõnul tol ajal hoopis trikoodega, mida poest osta ei saanud. Tema õnneks oli tal ema, kes töökaaslased tihtipeale venivast kangast paljaks tegi ja nendest trikoosid õmbles.
„Minul oli selles mõttes hea, et mul oli iga kava jaoks eraldi trikoo. Oli aga võistlejaid, kes tegid kõik kuus kava ühe trikooga,“ meenutab ta.
Kadi võimles Eesti noortekoondise kandidaadina koos ühe Eesti kuulsaima iluvõimleja Jaanika Mölderiga. Kinnise vene aja tõttu ta tol ajal välismaale võistlema ei saanud, küll aga osales ülikooli esimesel ja teisel kursusel rahvusvahelistel üliõpilaste mängudel nii rühmaga kui ka individuaalselt.
Kadi ütleb, et tänapäeval on lastel mõneti kergem, sest võistlused on nädalavahetustel. Tema sportlikud heitlused kestsid tihti aga neljapäevast laupäevani, mistõttu tuli tal paar korda kuus koolist ära olla.
Mariliis Vest / foto: Siim Solman
Loe pikemalt 8. juuni Raplamaa Sõnumitest
