Püüa mis sa püüad, aga kui inimestel on juba kord sisse kodeeritud automaatse reaktsioonina end alatasa teiste inimestega võrrelda, hakkad endas ühel hetkel ka kõige absurdsemate asjade puhul kahtlema. Otsustasin ühe oma viimasema kahtluseussi kirja panna lootuses, et ehk on mõnel teisel, keda sarnane uss on kunagi närinud, sellest ka mingisugust lohutust.
Nimelt märkan alatasa end sotsiaalmeedias ümbritsemas sarnaseid noppeid kellegi ütlustest nagu: „See, kes ei reisi, loeb ainult ühe lehekülje oma elu-raamatust“ või näen kedagi kuskil eksootilisel merekaldal erksalt naeratamas või loen kellegi seiklustest kauges võõras riigis. Rääkimata siis veel nendest lakkamatutest reisipakkumistest, mida ilmtingimata peab jagama, et võita ja mis vaatavad vastu iga ajalehe veergudel.
Reisimine on teema, mis on mind närinud juba mõnda aega. Ma märkangi neid asju, jätan meelde ja vahel isegi kortsutan kulmu. Esiteks, sest ma olen kade. Maailma avastamine tundub igas mõttes hirmsal kombel lahe tegevus. Reisimine tähendab vabadust olla ja minna, otsida ja avastada. Võimalust kogeda midagi uut, kohata inimesi, kellesarnaseid mujal ei kohta. Tunda sidet maailmaga moel, mis teisiti ei ole võimalik.
Samas olen ma kurvameelne, sest kui ma nüüd üdini aus olen, puudub mul reisimise vastu eriline huvi. Tähendab, mind tohutult huvitavad teised maad, rahvad, kultuurid ja kombed. Mulle väga meeldib avastada uusi inimesi, proovida uusi asju ja kogeda põnevaid elamusi. Aga siin.
Ma ei tea nüüd, kas ma pean süüdistama mingisugust alateadlikku allasurutud hirmu või kogetud õudust või õpitud lollust, mida ma ei ole teadvustanud, et ma reisida absoluutselt ei taha, aga nii see on. Ja ausalt, seda kirjutades valdab mind kerge õud, sest ma tean, et see on kohutavalt ebapopulaarne asi, mida välja öelda. Mulle ei meeldi reisida. Kujutan juba ette, kuidas seda lugedes inimestel silmad imestusest suureks, kulmud kortsu lähevad ja pead raputatakse, sest kuidas ometi võib üks terve mõistusega inimene reisimist mitte armastada.
„Tere, mina olen Stina ja ma olen inimene, kellele ei meeldi reisida.“ Umbes nii võiks kõlada minu avasõna mõnel anonüümsete reisimist mitte nautivate inimeste grupeeringu koosolekul. Neid aga ei ole, sest mulle tundub, et minusarnaseid palju ei ole ja seda enam oluline on teada anda, et ma olen olemas. Kui keegi veel nii tunneb, siis tea, sa polegi nii üksi.
Kui me nüüd jõuame selleni, miks mulle siis ikkagi reisida ei meeldi, on põhjuseid mitmeid. Mul hakkab peaaegu ükskõik mis transpordiga liigeldes paha. Lihtsalt süda läheb kohutavalt pahaks ja see halvab minu võime nautida teekonda. Viibides riigis, kus ma sealsete inimeste keelt ei mõista, muutun ma ärevaks ja võiks öelda, et suisa kahtlustavaks. Olen enam kui veendunud, et mind püütakse igal võimalikul nurgal rahast paljaks koorida. Ma kipun end tohutul hulgal võõrastest ümbritsetuna tundma vastikult üksikuna. Ma igatsen meeletult oma lähedaste järele, muretsen nende heaolu pärast ning kahetsen peaaegu kogu aeg, et magan maha hetki, mida oleksin saanud veeta koos nendega.
Nobeli auhinna üleandmisel küsiti Ema Teresalt, mida saaks teha, et maailmas valitseks rahu, ja naine vastas: „Minge koju ja armastage oma peret.“ Esimest korda neid ridu lugedes kogesin tõelist „ahhaa-hetke“, see oli äratundmine ja lohutusauhind. Noh, et võib-olla ma ei olegi nii halb inimene, kui ma ei armasta reisida. Võib-olla ei olegi ma nii kitsarinnaline, igav või pealiskaudne.
Tegelikult ma elan siiras usus, et igal ühel meist on oma raamat ja oma lugu jutustada. Kuidas iganes see siis peaks ka jutustatud saama. Vaevalt et inimkond just üheselt kaheks – pesapunujateks ja rändajateks jaguneb, aga küllap oleme kas pigem üks või teine või muutume aja möödudes olenevalt olukordadest üheks või teiseks. Mina aga ütlen lohutuseks endale ja teistelegi, kes kahtlevad enda eelistuses, et kõige õigem on jääda iseendaks, olla iseendale truu ja olla teiste suhtes õiglane. Jah, ma olen pesapunuja.
Stina Andok
