Riigikogu Eesti rahvastiku toetusrühma konsultandi meditsiinidoktor Jaak Uibu avaliku pöördumise presidendikandidaatide (sel hetkel küll veel presidendikandidaadi kandidaatide) Mart Helme, Jaak Jõerüüdi, Allar Jõksi, Marina Kaljuranna, Siim Kallase, Eiki Nestori, Urmas Paeti, Mailis Repsi ja Indrek Tarandi poole.
Avaldame presidendikandidaatide vastused. Mitte kõik, kelle poole pöörduti, pole pidanud vajalikuks vastata ja mitte kõik neist pole praeguse seisuga ka presidendikandidaadid. Mart Helme vastuse avaldasime juba 20. juuli lehenumbris.
Presidendikandidaat Allar Jõks:
Väikene sündimus ja negatiivne rändesaldo – need on põhjused, millega tuleb tegeleda, kui tahame, et eestimaalasi oleks ka 10 või 100 aasta pärast mitte vähem kui praegu. Ka vastus Teie poolt tõstatatud küsimusele peitub selles, kuidas nende kahe probleemiga tegeleda. Riik lapsi sünnitama ei hakka. Küll aga on riigi ülesanne luua keskkond ja anda peredele turvatunne, et nad suudavad need lapsed ka üles kasvatada. Ja teha tööd selle nimel, et need, kes Eestist mujale läinud, tuleks ühel hetkel siia tagasi. Meie suur unistus peaks olema: kuidas muuta Eesti kõige ägedamaks kohaks, kus oma lapsi kasvatada?
Presidendil ei ole ühtegi otsest võimuhooba sündimuse suurendamiseks. Kuid põhiseaduse valvurina omab president õigust välja kuulutamata jätta seadusi, kui need ei ole põhiseadusega kooskõlas. Põhiseaduse preambuli kohaselt Eesti Vabariigi mõte seisneb selles, et tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Seetõttu peaks vabariigi president olema justkui filter, kes peab iga seadust hindama vaatenurgast, kas see aitab tagada eesti rahvuse säilimist läbi aegade. Kinnitan, et täidan seda kohustust järjekindlalt, erapooletult ja õiglaselt. Lisaks ei saa alahinnata presidendi võimet läbi oma esinemiste ja hoiakute innustada valitsust ja riigikogu igapäevaselt tegelema Eesti jaoks oluliste küsimustega.
Presidendikandidaat Urmas Paet:
Vähene sündimus on üks olulisemaid Eesti muresid. Sellele toimivate lahenduste leidmine on paraku väga keeruline küsimus kogu Euroopas. Seega mingit imelahendust selles küsimuses paraku pole. Siiski nimetan mõned aspektid, mis võiksid Eestis demograafilist probleemi leevendada.
Eesti kontekstis on mitmeid asju, mida selles osas tuleb muuta. Kõigepealt oluline muudatus suhtumises – emaroll ja lapsevanema roll üldse peab olema ühiskonnas kõrgelt hinnatud kogu aeg, mitte ainult emadepäeval. Kõik eluvaldkonnad peavad seda silmas pidama ja toetama. Palju rohkem tuleb teha ka tööjõuturul võimaluste loomiseks töö- ja pereelu ühildamisel.
Sündimust mõjutab ka laiem julgeolekukeskkond. Kui ühiskonnal on turvalisuse osas kindlustunne, siis on ka laste sündimisele üks takistus vähem. Samas hirm tuleviku ees seda kindlasti pärsib.
Tuleb teha kõik, et peatada väljaränne. Eriti noorte ja sealhulgas noorte naiste väljaränne. Selleks on taas vaja ühiskondliku suhtumise muutumist ja muidugi majandusliku olukorra paranemist. See on eriti terav mõnedes eluvaldkondades, nagu näiteks tervishoid.
Samuti tuleb süsteemselt tegelda sellega, et võimalikult paljud välismaale läinud noored tuleksid Eestisse tagasi. Seda saavad toetada nii muutused tööturul kui ka ühiskonna üldine vaimne õhkkond.
Ka muudatused kodakondsuspoliitikas ehk lubada topeltkodakondsust sünnijärgsetele Eesti kodanikele. Näiteks kui üks lapsevanem on Eesti ja teine mõne muu riigi kodanik, siis ei peaks lapsi sundima kodakondsust valima, vaid neil võiks olla mõlema vanema kodakondsus. Vastasel korral on palju neid, kes olude sunnil Eesti kodakondsusest loobuvad.
Alates kolmandast lapsest pakkuda perekonnale suuremat majanduslikku tuge, näiteks täiendav tulumaksuvähendus.
Vanemahüvituse perioodi pikendamine lapse 2- või 2 ja poole aastaseks saamiseni. Suurem majanduslik tugi üksikemadele.
Need on mõned mõtted, mis peaksid toetama eesmärki, et lapsed ja lastesaamine on Eestis popp. Sellest peab saama meie ühiskonna oluline väärtus. Vastasel korral on mingeid muutusi paremuse suunas võimatu eeldada.
Veel kord, tegemist on ühe olulisima ühiskonna ees seisva murega. Seetõttu tuleks kõigi poliitikate ja otsuste ettevalmistusel kaaluda ka nende mõju demograafilisele olukorrale.
Presidendikandidaat Mailis Reps:
Nõustun, et tegemist on üliolulise küsimusega ning sõnastasin ka oma valimisprogrammis, et Eesti peamine mure on täna rahvaarvu langus.
Vabariigi President on Eesti riigipea, kellel on õigus ja kohustus kõigil olulistel teemadel oma selge seisukoht välja öelda. Presidendi võimalus avalikkust ja poliitikat mõjutada sõltub tugevasti tema tahtest ning isiklikust eeskujust. Kindlasti mõjub rahvastikupoliitika küsimustes oluliselt usutavamalt president, kes teab omast kogemusest, mida tähendab suure pere üleskasvatamine.
Palusite oma kirjas kolme ettepanekut olukorra parandamiseks. Samas teate hästi, et Eesti rahvaarvu taas tõusule viimiseks vajame märksa laiapõhjalisemat lähenemist, mis hõlmab muudatusi kõigis valdkondades majandus- ja maksupoliitikast regionaalpoliitikani. Toon siinkohal välja kolm vajalikku (aga kindlasti mitte ainsat) sammu, mille presidendina astuksin:
1. Loon presidendi institutsiooni juurde ekspertidest koosneva kogu tervikliku rahvastikupoliitika väljatöötamiseks ja pidevaks täiendamiseks. Ekspertkogu liikmeskonda kutsun antud valdkonna teadlasi, eksperte ja erakondade esindajaid, et saavutada põhiprobleemidest ning lahendustest võimalikult laiapõhjaline ülevaade. Ekspertkogu omakorda sõnastab konkreetseid ettepanekuid Riigikogule, Vabariigi Valitsusele, kohalikele omavalitsustele ja teistele institutsioonidele.
2. Eesti iibe tõstmiseks tuleb meie võsukestele tagada parim arstiabi ja kodulähedane lasteaiakoht ning vanematele kindel töökoht ja piisav sissetulek. Paraku on Eestis liialt palju piirkondi, kus need tingimused pole täidetud ning siinkohal ei aita ka valitsuse suurelt reklaamitud haldusreform. Taotlen sisulise maksureformi läbiviimist, mis suunab rohkem vahendeid kohalikele omavalitsustele. Seeläbi tõuseb nende võimekus vajalike tugisüsteemide ning igapäevaste teenuste tagamiseks. Kui inimestel on oma kodus hea elada, siis tõuseb ka turvatunne ning tahtmine oma koduvallas või -linnas pere luua.
3. Eesti naised on keskmiselt haritumad ning teadlikud, millised riskid ohustavad naisi, kes lastega üksi jäävad. Paraku on meil liigagi palju üksikvanemaid. Ühiskonnas on seejuures hulgaliselt ameteid ning reeglina just traditsioonilisi naiste elukutseid, mille puhul on väga raske üksinda lapsi kasvatada. Sellisteks sektoriteks on näiteks haridus, kasvatusteadus ja sotsiaalhoolekanne.
Naiste keerulist olukorda näitlikustab ka statistika, mille põhjal naiste ja meeste keskmised palgad erinesid 2014. aastal lausa 28,3%. Praeguses olukorras tunnevad naised riski ning seetõttu ka kindlustunde puudumist, et lapsi sünnitada. Seega tuleb jõuliselt tegeleda palgalõhe kaotamise ja traditsiooniliste naiste elukutsete palga tõstmisega.
Presidendikandidaat Eiki Nestor:
Kui Vabariigi Presidendi võimuses oleks muuta Eesti inimeste sündimuskäitumist, siis – olen veendunud – ilma igasuguse kahtluseta oleksid kõik kolm ametis olnud presidenti teadlaste tarka nõu kuulda võtnud. Meie riigi presidendi ametivolitused on piiratud, mistõttu peredele suunatud toetusi või seadusi riigipea muuta ei saa. Eraldiseisvana ei tooks need ka tulemust. President saab muuta suhtumist, mis on väike, kuid vajalik samm soovitud eesmärgi saavutamiseks.
Lastega töötajat ei tohi diskrimineerida. Lapsed sünnivad armastusest, kuid laste suureks kasvatamiseks tuleb vanematel käia tööl ja teenida raha. Koolieelikute vanemad kogevad tööle kandideerimisel tõrjumist: tööandja arvestab otsuse tegemisel töövõtja eesootavaid puudumisi laste haiguste tõttu. Mida rohkem on peres lapsi, seda suurem on lapsevanema haiguse tõttu töölt puudumine. Kui paljud tööandjad on valmis õige eesmärgi nimel mitte hoolima lisatööst töötaja asendamise korraldamisel ja eelistama lastega töösoovijat? Kui me soovime, et meie riigis sünniks rohkem lapsi, peaks see olema valdav suhtumine.
Töö peab tagama väärika äraelamise. Eestis on palju töökohti, kus makstav tasu ei võimalda tasuda eluaseme üüri või soetuse, toidu ja muu hädavajaliku eest. Milline vastutustundlik inimene on valmis mõtlema pere juurdekasvule olukorras, kus pere olemasolevatest sissetulekutest ei piisa esmavajaliku katmiseks?
Riigi poolt makstav vanemahüvitis ja muud peretoetused aitavad peredel toime tulla lapse sünniga kaasneva palgatulu ärajäämisega, kuid veelgi enam vajavad pered kindlustunnet, et korralikult tööd tehes teenivad nad piisavalt, et pidada ülal pere ja kasvatada lapsed täisealiseks. Täna makstav alampalk ei võimalda suuremates linnades eluaseme renti ega soetamist. Kui soovime, et meie riigis sünniks rohkem lapsi, tuleb meil töövõtjatele maksta palka, mis tagaks väärika äraelamise ning lubaks viia ellu unistuse lastega perest.
Kõik eestlased on teretulnud. Mitmed naised ja mehed, kes on õppinud või töötanud välismaal, loonud pere ja soetanud lapsed, on kogenud koju tagasi pöördudes vaenulikkust. Keegi ei soovi, et tema lapsi narritaks võõra nahavärvi või muu välise iseärasuse põhjal. Mitmerahvuselised pered, kes eelistaksid elada meie riigis ja kasvatada oma lastest Eesti patrioodid, on sunnitud rumalat vaenulikkust kogedes lahkuma Eestist ja asuma elama mõnda teise sallivamasse riiki. Lahkuvad ka pered, kus lapsi kasvatavad samast soost vanemad, kelle lapsed on kogenud halvustavat suhtumist inimeste ja kodanikuühenduste poolt, kes millegipärast arvavad endal olevat õigust kohut mõista teiste inimeste elukorralduse üle.
Kas on mõistlik tõugata eemale need pered, kes soovivad kasvada eestlasteks pelgalt seetõttu, et see ei mahu osa meie kaaskodanike lihtsasse maailmapilti? Kui me soovime, et meie riigis sünniks rohkem lapsi, siis tuleks meil tervitada kõiki tagasipöördujaid ja siin elavaid kaasmaalasi, isegi siis, kui me ei suuda mõista, miks nad mõned valikud oma elus just sellised on teinud. Armastus, mis on suurem kui inimlik mõistmine, päästab maailma.
